Clash Of The Titans e. Ussipeaga naine ja muud loomad

Eessõna

Titaanide Klirin oli üks neist filmidest, mida ma tahtsin kindlalt 3d kinos ära näha. Se's mõttes, et alguses ei tahtnud ma seda üldse näha, aga peale seda, kui Ninja Robot oma postituses filmi 3d-e efektidele ülevoolavat kiitust jagas, sain ma aru, et inimene võib küll jätta vaatamata kõik Bergmannid ja Wimbergid ning mitte mõista Eesti väärtfilmides kajastatavat psühhoharmoonilist ning ängirikast narkoosilummust, aga 3D titaanid koos kõige visuaalselt pöörasega olgu nähtud!

Nu nii, vaadake, Hitler tahtis ka maailmariiki ning kunagi üritati mingile Rooma paavstile jalgu alla lüüa talle seaverd soontesse lastes, aga kummastki kavatsusest ei tulnud välja mitte kui midagi.

Umbes nii või pigem täpselt samade tulemustega lõppes ka mu grandioosne plaan kinno jõuda - ebaõnnestumisega lõppes üs, kui ennast lühidalt väljendada.

Ning nüüd mul pole vabanduseks muud öelda, kui et peamine liikumapanev jõud, mis mind seda alla tirima sundis, oligi kamraad Forza(Aitähh!) antud 6 punkti kümnest, sest film, mida Filmipoe legendaarne blogija nii madalalt hindab, tuleb ära vaadata -maksu mis maksab - ning seda juba teksti alguses toodud väitel - see Wirgmanni ja eesti väärisfilme puudutab plämaosa.

Film

Noh, oli selline tore arvutimäng, kus isegi hiidskorpionist tehtud kilpi nimetati rare and unique itemiks - ehk üldplaanis siis midagi, mis võiks olla Diablo 3D või mõne RPG mängu liiga pikk algusvideo.

Alguses, kui Olümpose jumalaid näidati, siis jäi küll korraks selline mulje, et kohe-kohe rebib keegi riista välja ja läheb suuremaks hooramiseks, aga õnneks ei püsinud panotseeni ärajäämise tõttu tekkinud pettumus kuigi kaua ning peagi kadus filmist ka ilma pornota pornofilmi efekt.

Ehk siis sisu polnud ning kuna ma pole vana kreeklane ega ka mitte Kreeka jumal, siis pole mul midagi iniseda ka. Herakles muidugi keerab ennast hauas ringi, aga keda kuradit see peaks kottima.

Kuna 1981 aasta Clash Of The Titans on õnneks peast kustund, siis pole ka põhjust võrdlema hakata ning ainuke pettumus kogu filmis oli Kraaken- jah, eesti keeles kirjutatakse KrAAken, mitte Kraken, nagu terve eesti keelne maailm seda miskipärast teha tavatseb - sest kraaken peaks ikka olema selline kalajas ning suur, aga antud filmis oli ta predator-alienjas ning suur.

Irvitasin, et kui temast maha jäänud kivikuju poleks lõpus kokku varisenud, siis oleks seda filmi kindlasti ka Rhodose Kolossi valmismisloona esitletud - hihi.

Hinne numbris, lisamölas

Hunnik-mütoloogilist-löömingut-filmina: 2/5 e. mütoloogia oli filmis peaaegu, et täpselt nii, nagu seda kunagi kirjutatud pole ning sellest küljest ma kiitmiseks põhjust ei näe. See-eest oli seal aga hunnik lahedaid värdjaid, kellega inimesed kaklesid ja see oli igate pluss.

Fantasy-Äksõn-Seiklusfilmina: 5/5 e. nagu öeldud, oli igasugseid fantastilisi värdjaid igasugustes fantastilistes kohtades küllaga ja molli küteti neile ka päris korralikult ning mida sellise filmi puhul muud ikka hinnata?

Kokku: 7/10 e. kallilt tehtud ajaviitekino, mille peamine väärtus

äksõni ja Gemma Atertoni(10/10) kõrval on lüürilis-eepiliste romantikaliinide ja ülifilosoofiliste tegelaste puudumine - ehk kokkuvõtlikuna midagi sellist nagu Starship Troopers.

Kas ma kahetsen, et seda vaatasin? Põhimõtteliselt küll. Ma arvan nimelt, et ma vaatasin seda vales konditsioonis, ehk selle filmi puhul on siiski tegemist nn. pohmellikaga, aga - ma jätan ta kettale alles ning katsun tulevikus tehtud viga parandada.

Mujal:

Ninja Robot:

Isa Pjotr: 2/10

Robin

Filmipoe-Forza

IMDB: 5,9/10( 49.631 v.)

Inception e. Leonardo nu**ib ajusi

Algus:

Sai siis nüüd Inception ka lõpuks ära vaadatud ning ei saa öelda, et hoovõtt selleks eriti libedalt oleks läinud.

Siiski on tegemist ju - nii peale kui enne tulekut - koledal kombel kümme-kümnestatud filmiga ning tavaliselt ei tasu neist kuigi palju oodata.

Aga nagu öeldakse - Fortuuna soosib julgeid ning julgevõitu inimesena ma ta silme eest ka läbi jooksutasin.

Ulme

Ulmefilmina oli tegemist siiski selle aasta pärliga, kahju ainult, et tegijad ennast Expendables-i edust eksitada lasid ning sinna sisse tosinaid vihisevaid kuule ja tulistavalt liikuvaid autosi sisse toppisid.

Stoori baasidee, ehk unenäo kaudu mõttealge inimesele pähe sokutamine ning ootamine, et sellest lõpuks üks rasvaselt rammus mõte kasvaks, ei olnud küll maailma kõige originaalsem, aga siiski hea.

Sisenemine oli natuke jabur - mitte, et mul midagi targemat välja oleks pakkuda, aga kuidagi liiga lihtsalt klappima saadud. Et nagu kõik, ehk kogu kompott, oli olemas ja aktsepteeritav, aga midagi - midagi tühiselt olulist - jäi nagu puudu või vajaka.

Ja-noh muidugi need stamp-varjandid, et kõige isiklikumad ja traagilisemad mälestused on keldrisse peidetud ning miks näiteks oli inimese kõige väärtuslikemate mõtete pelgupaigaks raudne seif ja seda ajal, mil isegi eelkooliealised teavad, kuidas panka röövida või miks ei koosnenud aju turvameeskond soomustamata autode ja tüsedusele kalduvate tontide asemel hoopis purustamatutest ninja-mechadest?

Selles point, et kui tegemist oli inimese alateadvuse valitsusalaga, siis vaevalt, et keegi suudaks ennast turvaliselt tunda, sisimas teades, et kõike tema ajus peituvat on võimalik kätte saada üsna lihtsat dünamiidi-automaadi taktikat kasutades.

See, et unenäomaailmad absurdsed/abstraktsed ei olnud, annan ma andeks, kuna ma polekski viitsind mingeid väänlevaid CGI-st tilkuvaid telefoniposte ja laialivalguvaid mõõkhammas-vanamemmmesid vaadata.

Draama

Ahjahh, see peredraama osa, mis kogu missioonile vett peale ähvardas lasta, oli veniv ja nutune nagu... nagu... mingi nutune asi. Mitte, et halvasti välja mõeldud, vaid liiga pikalt ja venivalt esitatud ja noh - kas tõesti ehitavad inimesed endale oma enda maailma, mis põhimõtteliselt kopeerib olemasolevat ning mille ainus erinevus reaalselt eksisteerivaga on kinnisvaraprobleemi kergem lahendus ning neid kuradi laste nägusi vihkasin ma ka juba pikalt ette.

Tore, kui kuskil on dramaatikat, aga ega dramaatika pole sperma, mis näkku määrides kortsud ja muud vananemise tundemärgid ära kaotab. Praegusel kujul võis seda perejura vaadates tunda, kuidas juuksed halliks lähevad ning tee, mis tahad, aga minu vanuses ei saa seda enam kuidagi plusspoole hulka tõugata.

Äksõn

Ehk hunnik tüütust, mis näris kannatust ja tampis närvidel, mille tulemusena käis mul jalgadest kramp läbi ning läpakas lendas poolde toakõrgusse iga kord, kui pilt jälle paugutamiskeskonda lülitus. James Bondi efekt jäi saavutamata ning filmi viimaseks veerandiks oli mul sellest tõesti juba nii kuradi kõrini, et järjekordselt tekkis isu rippamine selgeks õppida ning Inceptionist oma verisoon kokku lõigata.

Praegusel kujul on lihtsalt tegemist millegagi, kus head kaadrid vahelduvad igava paugutamisega ning järjekordselt kadus mul igasugune huvi jälgida, et kes mõne nurga taha või sealt välja hüppab. Ei kottind lihtsalt, surusin hambad kokku ja ootasin, et lõpuks ometi millegi huvitavamaga tegelema hakataks ning mingil hetkel avastasin, et ma ootan kannatamatult filmi lõppu ja ükskõik millist lõpplahendust.

Hinnang numbris, lisamölas

Aasta-ulmekas-Hollywoodist: 3/5 Kui arvestada Hollywoodist paiskuva rämpsu üldist fantaasiavaegust, oli tegemist siiski pärliga. Paraku aga rikkus filmi ära kõigile meeldimise tahe ning sinna auku see siis ka kadus.

Aksõn-Skaifai-Trillerina:3/5 Thrill jäi kadunuks filmi algusest kuni lõpuni ja ulme võidutsemist segas äksõni hoogne pealtung filmi lõpprindel ning selle puudumine filmi alguses.

Kokkuvõtteks: 6/10 - Ei ole just film, mida pohmelliga vaadata viitsiks. Tegelikult - kui päris aus olla -siis ma ei viitsiks seda üheski teises olekus ka enam teist korda vaadata ning ehkki alguses tundus, et: "Ohhhooo. Lahe ja segane stoorivärgens", taandus hiljem kõik suht keskpäraseks juraks, mis ainult venis, venis ja venis.

_________________________________

Ninja-Robot:

Malcolm: 5/5

Ruut: 8/10

Kole-Jaanus:8,5/10

Darius: 7/10

Trash: 6/10

Dukelupus

(Veel mõni?)

IMDB: 9.0 (225,733 votes)

Rotten Tomatoes: 79-93 %

Avameelselt playlistist... (November 2010)

Kuna Kalver juba hurjutas, et kaua lastakse Trashil blog.tr.ee musapostimogulit mängida, siis vastan, et esialgses vormis ja vähemalt minu poolt veel kaua.

See tähendab lahtiseletatult, et hunnik muusikaposte, mis mul draftis ootamas on, jäävad veel kalevi alla, et õigel hetkel laviinina välja lennata, aga et Kalver ise omal käel ei peaks enam häbiväärselt nõrgal tasemel musasoperdisi kirjutama, siis tiksutan lihtalt ühe musakribalingi seia vahele.

Viskan siia siis nimekirja koos paari tutvustava reaga bändisest, mis mu playlisti viimasel ajal (ütleme 30 kalendripäeva) risustanud on.

The Dreadnoughts (Polka Not Dead!)

-is peitub inglaste arusaam polkast ning selle tulemusena keerles mu pleikas mingi kahtlane segu punkist, minu purjus naabritest (mustlastest) ja millestki polkarütmilisest, ehk siis kokkuvõttes midagi suht lõbusat. Pole aimugi, kui palju neil albumeid on, aga minu käsutuses olnud Polka's Not Dead!(2010) oli toredalt elurõõmus üllitis, mis sobis ideaalselt näiteks halva tuju peletajaks.

Eluveitie (Diskograafia)

....muusika on see kuradi celtic-pagan-premedieval-või-mis-iganes-metal, mille mina halvematel päevadel Folk-metaliks ja parematel ka Folk-metaliks liigitan.

Igastahes on nende koostis peaaegu, et täpselt selline, nagu ühe korraliku metal-bandi oma olema peab, ehk siis mitu rummi erinevaid puitpille segatud kidrade, trummide ja... jah... kahjuks mörinaga. Liigne mörin on ka ainuke asi, mis mind häirib, mitte et see täiesti olemata peaks olema, aga natuke rohkem rõhku laulmisele ja üldjoontes peaks rõhuasetus ikka nii olema, et kui laulud lauldud, siis leiab vast mörina jaoks kah ühe vaikse plaadinurkakese.

PS. Hurdy-Gurdy rokib raisk! Kellel selline asi olemas on ning kes tahab ka õpetada, võib koheselt ühendust võtta.

Король и Шут "Enamus diskograafiast"

..on õnnestunud katse teha uuemat ja vanemat slaavi-rocki korraga ning selle eest ka plusspunktid. Kunagise punk-rocki suuna on poisid praeguseks selja taha jätnud ning ega see punkrokkamine neil eriti hästi välja ei tulnud ka.

Mäletan, et kunagi ühes Lasnagorky paneelmajas, täpsemalt Püha Jüri juures, käis viinavõtu taustaks kogumikalbum Pank Revolutsija 3 ning seal peitus ka üks või kaks KiS-i lugu, mis meie poolt kollektiivse sõimu osaliseks said. Lihtsalt ei osanud siis veel hinnata muusikat, mis otseselt näkku ei tümitand ning mentide põletamisest ei rääkind.

Pealegi - nagu ma ütlesin- ega nad Euroopa punk-muusikastandardite järgi eriti punk nüüd ka ei olnud.

Dockside Hookers " United We Stand" ; "Forever Young"; "Killing The Music"

-ist ma juba kribasin kunagi siin ning ega nad halvemaks läinud ei ole.

Sama hea Oi! Ookeanitaguse ülaosast ning kõikidel punk-i ja Oi! fännidele kohustulik kraam.

See on nüüd see hetk, kus oleks targem post pooleli jätta ja draftenraumi "paremaid päevi" ootama jätta, kuna arvuti otsustas jälle jebima hakata, aga litsun siiski edasi, ehkki viimane veerandtund tappis minus igasuguse huvi midagi kirjutada.

Bad Religion "Dissent of man"

Ma ei ole kunagi seda rõvedust sallind - v.a. Rock-Onzertil kus ma seda esimest korda kuulsin - ning minu arust sellest samast kooslusest see faking emovärgens alguse saigi.

BR-i laulud on endiselt vana skeemi järgi, ehk siis hästi kirjutatud, aga silme ette kangastub pilt kambast tüüpidest, kes paduvihma ajal räästa all istuvad ning kooris - "Come join us..." inisevad.

Rõve bollocks ühesõnaga, ei mingit pungilikku agressiivsust vaid üks aru ja otsata hala hala otsas.

Siiski, mingil määral on see raibe ikkagi sõltuvusttekitav, sest kord paari aasta tagant tiksub mõni nende album mu pleikast läbi ning jääb sinna kauemaks, kui "korra läbi ja minema" perioodiks.

Psychoterror " Tusk, Töötus, Armetus"; "Viva La Revolucion"; "Chaos City"

Hetkesesuga on Terror siiski ainuke arvestatav vana kooli punk-saurus, mis veel Eestis lavalaudu tallab ning hoolimata sellest, et enamus kollektiivist on vahetunud, ei ole nende esinemistel häda midagi.

Freddy on Freddy ning hoolimata sellest, kas ta seisab püsti või mitte, saab terrori konsalt alati selle, mida sinna otsima mindi, ehk siis variatsioonid on erinevad, aga tulemus on punk.

Sama ei saa aga öelda nende uute "Mul (Freddy) on ikka veel paha olla " stiilis albumite kohta ning vahepealne In English materjal ei meeldi mulle selletõttu, et muusika on punkist liiga kõrgele hardkoori otsa hüpanud, tekstid on tänu võõrkeelsusele kõvasti kohmakamad ning krt - tuim kohmakus ei ole just kõige parem mahlakuse aseaine.

Tegelt neid bände on veel - ntx: Otyg, In Extremo, Ska'n'Ska, Rude City Riot, Glory Boys, Superyob, Skinflicks etc. - aga jätkan kunagi hiljem.