RUSSIA 88 e. Zig Hail!

"Väga tahame verd!" - Lõugavad vene natsipoisid metsas, pundisisese treeninglaagri poliitõppe tunnis ja vahetult ennem, kui tüli tšurkadega nende kahjuks pöördub.

Võib-olla, et lõugaks muul ajal ka, aga vaata kaamera ei tööta...

Kes see ikka niisama idiootsusi röökida viitsib.

Filmiks Russia 88, mis oma olemuselt on kodukino stiilis võltsdokumentaalina esitatud hatecore-draama ja esitab see mõnepäevase läbilõike Moskva NS/WP Skinheadide elust ja edevusest.

Tabatud on naelapea pihta, yuutuubi videotele sarnanevad peksmisstseenid ja pidevad kaamera ees poosetamised.
Näitena, et isegi oma õele Suurisamaalist jutlust pidades ei suuda peategelane hoiduda aeg-ajalt kaamera poole piilumisest...

Seega võib öelda, et kolmveerand kompotist on tasemel ja originaalne, aga jeh...kuidagi tuleb ju otsad kokku sõlmida, looks vormida, ehk mingissegi formaati painutada ja seekord on lavastaja  otsustanud peresiseste probleemide kasuks.
Seda, et kogu krempel sinnakanti suundub  ja kardetavalt ka upub, on aimata juba veits enne poolt filmi, aga -  lootus sureb tavaliselt viimasena ja hirmutav eelaimus filmi  esimese poole nautimist ei sega...

Tegemist siiski üllatavalt objektiivselt filmitud tavaariga e. keegi neid natsipoisse seal otseselt eesliks ei tembelda - sellega saavad nad "ise  ja loomutruult hakkama", kuna vastava koolituseta inimesed kipuvadki kaamera ees poologaraks muutuma.
Lisaks võib manida, et kuna filmi direkteeris Pavel Bardin, mitte aga Randolph Kret, siis lastakse neil isegi seletada,  et miks nad fašistiks hakaksid ja... mitte keegi ei vasta, et:
" Sellepärast, et tšurkad andsid mulle lasteaias peksa ja lõid naise üle", või ei esita mõnda muud neist peavoolumeedia poolt loodud "natsisünnilegendidest." ,

Mainida tuleks ka, et poiste lindil kujutamine on üsnagi tõetruu ja seda mitmetel põhjustel.
Näiteks on tegelaste outfit on pea 1:1  kokkuklopsitud erinevatest skinhead-filmidest.
Kes ei tea, siis kogu idabloki skinnikultuur baaserus ju pikemat aega  Romper stomper nimelisel filmil ja paaril plaadiümbrisel.
Lisaks näidatakse ka NS-ringkondades levinud ja srunult sündinud püüdlusi näha välja eriti militaarne ja well organized, mis tavaliselt kukub välja...nagu tavaliselt e. mannetult ja punastamapanevalt.
Või nüanss, et tõsine NS-bänd on tõepoolest tõsine ja silmnähtavalt kogu hingest tehtud, aga...mitte grammijagugi tõsiseltvõetav.
Seega, kordame, et esimen pool filmist on igate muhe vaatamine.
Paraku jääb, aga  peksmiste ja poosetamiste juurde poogitud ja lõpuveeerandil võimule pääsev stooriliin nõrgaks ning ebausutavaks.
Võib-olla just sellepärast, et filmi käsikaameraformaat, on lihtsalt liiga õnnestunud ja  üle, igasugusest "Rome ja Julia In Moscow'dest," mille edendamise ajal kaamera liiga õigesse kohta on suunatud, või liiga kvaliteetset heli salsvetab ja mis, eelnevast tulenevalt, kogu filmi ülivõltsina mõjuma paneb.
Või on probleem selles, et selline valitud esitusviis ei soodusta üldse kindlapiirilise loo sissetoomist.Mine võta kinni, aga paraku jah - tasemevahe  mockumentary võtmes tänava-draama ja tüüpilise "keelatud armuloo" vahel hakkab  silma ning keerab kokugutulemuse järsult allasuunas.


Lõpetuseks niipalju, et seltskonnaõhtule õllekõrvale, kõlbab paremini kui Romper Stomper või mõni samadel radadel sammuv film.


Kokku: 6/11 e. Higher Learning-u kõrval täitsa hea, aga Believer-ist või Romper Stomperst jääb maha.

Trash ütleb: 7/10

Treilerit ei leindu ja seega saate fännivideo, koos filmi soundtrackil oleva lauluga. Mis on muuseas üks parimaid Romper Stomper Orchestra "Pulling on the boots" töötlusi.