Dobermann e. konnaõgijate arusaam äksõnist

Kuna Filmiveebi-Fletchu otsustas maailmale säänse filmi olemasolu meelde tuletada ning Generation Kill ei näidanud sugugi üles kavatsust lähiminutitel kohale jõuda, siis otsutasin ka mina, et aeg oleks üks vanadest lemmikutes uuesti üle vaadata.

Kes ei tea, siis võtku teadmiseks, et Dobermann on äksõnfilm, eurooplaste tehtud ning üheksakümnendate lõpus mõjus ta suh't brutaalse ning üliandeka filmina.
Praeguseks on isegi Hollywoody mannaroosad märulid samale ja kõrgemale tasemele jõudnud ning Dobermann tekitab pigem nostalgiapõhist heldimust kui mingit suuremat äraspidist vaimustust prantslaste arusaamisest inimese sõelapõhjaks tegemise teemal.

Sisuks on westernitest äksõnfilmidesse veetud kiiksulise ja ülišefi pätikamba teema ning ülejäänud osa moodustavad plahvatused, tulistamised ja kihutamised ning muidugi šefid neo-gängsterid.
Siiski on filmi peamine pluss see, et seda kõike on tehtud ehteuroopalikult ning seetõttu ei kipu asi läilaks kätte minema, samuti puudub poole filmi pikkune karakteritetutvustus, mis mõjub erandkorras isegi plussina, sest piisab ainsast pilgust tegelase riietusele, et aru saada, mis masti tegelasega on tegu.
Eurosisust veel niipalju, et sellised a'la miljoni auto purunemsisteenid õnneks puuduvad, naisesurma eest ei ürita keegi kätte maksta, politseinkužetooni kelleltki lõunavaheajaks ära ei korjata ning plahvatused - ehkki rämedalt ülevõimendatud - toimuvad siis kui vaja, mitte siis kui midagi muud näidata pole.
Mida muud öelda - ägedalt kuri võmm, stiilsed stamppätid, heal tasemel äksõn, mõned head kaameratrikid ning killimised ja Monseigneur Dobermanni õlisoengu, aimatava odöörihaisu ning sinisilmade tõttu püsib ka teie naispool ekraani ette naelutatuna isegi siis, kui telefon heliseb.

Hindeks:

Kvaliteetäksõn of 90-s: 4/5 e. möllu jätkub ning tülgastus ei tohiks kimbutada kedagi peale tõsimeelsete hipide.
Märulidraamana: 3/5 e. ega seal peale märuli suurt midagi pole* ning kvaliteetäksõn ei pruugi veel kohe tähendada kvaliteetajaviidet, aga ajatappeks sobib igal juhul...

Kokku: 7/10 **- kes ei ole suurem äksõniarmastaja ning ei näinud seda ka teismelisena 97/98-e aastal, võib peale filmi vabalt õlgu kehitada ning küsida, et mida kuradit selles keskpärases eurojunnis seitsme punkti väärilist on... tiba tegelt ikka on.

Trash: 5/10
IMDB: 6,4/10 (7.210 votes)


*
Marxi surm ja matus välja arvata, need on tõsiselt kurvad momendid - dramaatikat nagu muda... ausõna.
**
12 aastat tagasi oleks ma sellele kinule silmapilgutamata vähemalt 14/10 hindeks pannud, kui mitte isegi 14,5/10...

"Adieu mon inspecteur..."