Selline bekatihõnguline õõvamaja ja paranoiahoorlus on mulle aeg-ajalt täiesti meeltmööda ning tol hetkel tundsin, et just see on see, mille järgi mu hing viimasel ajal kisendanud on.
Filmist:
Vanglast vabanenud kodanik nimega Bobby maabub tema sitsimisajal surnud ema korterisse, mis asub mitte just parimas linnaosas ning on juba oma välimusega lootustandvas Viktoriaani stiili majas.
Tegelikult on miljöökujundus üks filmi parimatest osadest - pikad kitsad koridorid, kõrged laed ja stiilne räpasus.
Noh, tegelt võiks veel sel teemal kribada, aga lasen hoopis süzee najal liugu edasi ja liigun allapoole st. et kutt kolib sisse, kriminaalhooldaja sebib talle töökoha ühe mehhiklasest eksvangi juurde ning kutt üritab ka oma vana göörlfrendiga suhteid üles soojendada.
Ühesõnaga paistab kõik hästi laabuvat, sest isegi teada saades oma ema surma kummalistest asjaoludest ning weird shitist enda uues koteris, jääb peamiseks ebameeldivaks faktoriks siiski naaberkorterist kostev peretüli lapsega latiinonaise ning tema musklihunnikust politseimehe vahel.
Mingi hetk aga märkab Bobby, et tal hakkab kärmelt ja arusaamatutel põhjustel mõistus jupsima - hallutsinatsioonid kodus ja väljapool ning naaberkorteri kodusõda selle taustaks koos naabrinaise ja lapsega, kes paaril korral abi otsivad, kuid sellest koheselt keelduvad ning politseimehe kurjas toonis ähvardus rohkem oma asjadega tegeleda.
Siin vean kriipsu alla ning edasi hakkan spoilerdama, neil kel originaalversioon(SIGAW) nägemata või filmist midagi kuulnud/näinud pole või ette ei pea, ei soovita edasi lugeda, kuna sinikirja tekst muudab vaatamiselamuse olematuks.
Spoilerdav kokkuvõte:
[/: Spoiler on] Väga hea algusega film muutus vaimustoori selgitamishetkel tublide kraadide võrra lahjemaks (loe: sitemaks), sest ehkki enamus asjadest oli selleks hetkeks juba selge, ei olnud ma selliseks vasikailmeliseks ja haltuuravormis labasuseks siiski valmistunud.
Pealegi meikis asi seda vähem senssi, et ei selgind ka see, kuidas see teispoolsus ja reaalsus siis ikkagi tasapsisi ja lõpuks täiesti järsult segunesid.
Peaks mainima veel, et lõpusirgel oli olemas hetk - üks tõsine hetk - mille käigus ma jõudsin ennast sõimata oma varajärelduste ja tillist tõmmata laskmise eest labase lõpplahenduse osas, aga EI - kõik virutati ikka standard-rööbastesse tagasi ning uut jõnksakut millegi huvitava suunas ei toimunud.
Lisan veel, et va't see oli valus, palju valusam kui kolmveerandil olnud esimene pettumine ning juba mõttes hellitatud lõõmavpunane tabloo postituse allääres, kirjega - HINDEKS: 9/10 asendus aina lihtlabasemasse tooni minevate varinatidega nagu : 7/10, siis 6/10 , siis korraks 7/10 ja jälle 6/10 ning lõpphinnang tuli sellline nagu allpool: [/: Spoiler off]
Hinnang numbris, lisamölas
Проклятый старый дом filmina: 3/5 e.näitlejatööl ja üldkvaliteedil ei olnud midagi viga ning bekatiga ta ei sarnanenud ei tasemelt ega millegilt muult.
Müsteerium-horrordraamana: 3/5 e.müsteeriumi võtmelahendus oli selline, et draamast ja horrist oli mul sellest hetkest nii sigapohhui, kui vähegi võimalik, aga kuni selleni oli igate ok.
Kokku: 6/10 ehk siis selline tipa üle keskmise film, mis ei hammusta ning vaadata kõlbab, aga DVD ostmiseks käsi ei tõuseks - kui just õigel ajahetkel ette ei satu.
R: Yam Laranas
W: Eric Bernt, Shintaro Shimoshawa
No comments:
Post a Comment