Pet Sematary e. Muld läks hapuks

The soil in a man's heart is stonier..

Filmiveebis sai öeldud, et filmid, mis mulle 15 aastat tagasi meeldisid, meeldivad mulle ka praegu, välja arvatud mõned, mida on tuhat üks + mitu korda nähtud ning seetõttu ei tekita enam üldse emotsioone. Viimaste kohta tõin ka näitena Pet Sematary ning hetk hiljem meenus mulle juba, et tegelikult pole ma antud kino ca 8 aastat näinud.

Ühesõnaga tekkis mu kuldaväärt peakolus küsimus, et ehk on emotsioonipatarei kaheksa aastaga taastund ning võime vaadata huviga ühte oma lemmikõudukatest taas lõkkele löönud -OLI!

Film & Raamat

Raamatut minu teada eesti keelsena olemas pole ning inglise keelsena on ta mul ka lugemata, kuna in english raamatuid lugesin ma aruharva ning ka siis peamiselt peldikupaberist kaantega sopakaid.

Seega ei saa ma ka täpselt öelda, et kui palju halvem see film nüüd raamatust oli ja kuidas täpselt need karakterid teistsugused olid ja kas idee seetõttu ka perse kukkus kuid seda, et tegemist on raamatu ainetel kirjutatud stsenaariumiga, andis tunda kuni poole filmini.

Asjad üldiselt küll klappisid ja mingeid ummikteid ei tulnud, aga pidevalt oli tunne, et ühe või teise liini/seose kokkupuutekohas on millimeetrine õhuruum.

Aga üldiselt pole hullu, King-i raamatute põhjal tehud filmidest meeldivad mulle seiani ainult seesamune siin, Carrie ja Maisilapsed ning nendest kolmest olen ma raamtuna lugenud ainult keskmist. Ülejäänute puhul on koguaeg selline tunne, et filmi/seepi üritatakse niipalju Kingi ennast sisse toppida, et sisu jaoks enam eriti ruumi ei jätku, aga see selleks.

Kõnealuse filmi puhul ei oska ühtegi miinust anda, kuna film on kaasahaarav algusest kuni lõpuni ning tugevamad kohad stoori kõrval on stampkaadritega tillitamine, tegevusega kooskõlastatud heliefektid, tasemel grimm ning hea näitlejatöö . Okei-okei, see kalanäoline pereisa oleks võinud veidi elusama olemisega olla, aga vb oli selline näitlejavalik mõeldud sissejuhatusena surnute maailma...

Film räägib umbes, et..

Algab kogu lugu sellega, et lastega perekond kolib kiirtee ääres asuvasse majja. Kolides tutvutakse ka vastasmajas elava naabrimehega, kes neile lähedal asuvat lemmikloomade matmispaika näitab ning ei kulugi eriti kaua aega, kui perekond peab kiirtee läheduse tõttu ülerahvastatud surnuaeda ka ise kasutama - või siiski mitte.

Ja sealt läheb edasi indiaanimütoloogial põhinev horrorlugu, mida mõjutavad veel suhted ning juhtumised kaugminevikust, enneminevikust ja lähiminevikust.

Muuseas, filmil on ka järg. Kui järjepidev ta on, ei ole mulle küll teada, aga kuna mu sõber Türkar ütles millalgi, et pidi väga hea film olema ning et seal on tegelasi ja äksõnit kohe palju rohkem, siis pole ma leidnud mitte mingit põhjust seda vaadata.

Oskab keegi teise osa kohta midagi tarka öelda ?

Hinnang numbris, lisamölas

Kunagise lemmikõudukana: 5/5 - ehmatama enam ei pidanud, kuna isegi kõik jump-scare kohad on ca mõne tosina vaatamiskorraga pähe kulunud, aga selle eest hoidis kütkes küll. Suutsin nimelt filmis esitatud küsimuse peale spontaanselt pead raputada. Pealegi on ühel antud kinos asuval stseenil au, hoida aukohta "MNC häirivaimate filmistseenide Top3-s."

Dramaatilise horror-thrillerina : 5/5 e. ei saa öelda, et mõni mainitud žanrimääratlustest olemata oleks olnud või oma olemasoluga närvidele käinud.

Kokku: 10/10 -Igastahes on antud kino tõsine tase horrokinonduses ning siiani olnud vastuvõetav ka "mitte-väga-suurtele-õudukasõpradele". Välja arvatud muidugi eriti nõrganärvilised, aga nemad nemadeks.

___________________________

13 - Street: 8,5/10

Mukk: 4/10

IMDB: 6,3/10 (20.227 v.)

Metsavana soovimata soovile vastutulles filmi nimilaul ja traditsioonilises korras ka treiler :