Battle For Neretva e. Möllu, verd, pisaraid ja kõik see puhtas Ameerikamaa keeles

Sissejuhatav osa ja Onu Kalver:

Onu Kalveri õpetuse järgi saan ma aru, et tänast filmiposti peaksin ma alustama nii: Francis Ford Coppola kasutab Mario Puzzo maailmakuulsat romaani lõuendina, millele Marlon Brando ja Al Pacino hirmuäratavalt laia emotsionaalse spektriga näitlejatööde abil maalida filmikunsti Mona Lisa.
Paraku aga puudusid Neretva nimelisest jõest rääkivas filmis nii Coppola pintslitõmbed kui ka Brando-Pacino spekteremotsioonid ning seetõttu pean ma juba kirjapandud algust äärmiselt ebainformatiivseks ning keeldun tunnistamast igausugust seotust sellega. Lisaks usun ma, et kolmest mainitud seltsimehest vähemalt kaks pole kunagi Jugoslaavias käinud.
Igastahes alustan ma hoopis sellega, et hommikul tabas mind järjekordne juhtmepõleng peas ning pärast seda, kui ma olin sihitult kohvitass näpus ringi tuterdanud, kassipoegi ümber ajanud ning üritanud vaadata lühifilmi kolmest ülemeelikust tütarlapsest, mille kulminatsiooni ehk mutrivõtit laenama tulnud naabrimehe sisse astumise järel ma kogu krempli kinni panin, otsustasin ma peale järjekordset kohvitassi, et Onu Kalveri antud spikker on tegelikult äärmiselt hea alustus blogipostile, mis juba ammu kirjutamist ootab. Lisaks panustasin veel sellele, et väärtkirjanduse genereerimine ajab ehk juhtmed ka lahti, aga ei - ei ajanud.

Film ja Metsavana

Ehkki Metsavana on mulle andnud juba kaks aastat kindlaid lubadusi seda filmi mulle näidata/laenata, otsutasin ma siiski ebaviisakalt käituda ja ise filmi alla tirida. Jõle maotu tegu eksole, aga progressi ei saa peatada ning revolutsiooni rattad peavad ikka veerema üksikindiviidi enesearengu teel ning seeõttu võtsin ma otsuseks mitte oma inetu käitumise pärast vabandust paluda - vähemalt põlvili mitte.
Nii - seis on endselt hapu, isegi leebe Metsavana kallal norimine ei ajanud juhet lahti, AGA ma litsun siiski edasi.

Film ja Ameerika keel.

Oli faking dubleeritud jama ning ma vihkasin sellest igat sekundit, mil keegi mitte-just-eriti-anglo-saksi juurtega tegelane suu lahti tegi. Tahan dubleerimata versiooni ja seda huinanõõd ehk päälelugemist vihkan ma kõigi aegade kõige lõplikuma lõpuni!
Hindamisele ei kuulu ja pilte ei saa!
Tahate päris filmiposti?
Tahate pilte?
Tahate hinnangut?
Rappige Metsavana ja pekske teda, mina enam ei jõua.

Teised, kes said vaadata korraliku versiooni, hindasid seda nii:

Metsavana:9/10
Rotten Tomatoes audience:83%
IMDB: 6,7/10 ( 949 votes)

Trolljegeren e. Mees, kes tantsib trollidega.

Alustagem seltsimehed:

Kõigepealt tunnistan ausalt üles, et liidespealkiri on teadlikult eksitav ning jah - see film ei ole järjekordne oscari-draama sellest, kuidas hea südamega valge mees trollide sekka satub, nendega sõbruneb, ennastsalgava käitumisega nende usalduse ära teenib ning hiljemalt kolmveerandi pealt trollipealiku matsaka tütrega seksima hakkab - kohutav ebaõnn, kui ennast mitme sõnaga väljendada.
Kahju minulgi, aga jah, sellist asja seal ei ole. Selle asmel on Norra keelt kõnelevad näitlejad ning Norra numbrimärgiga autod ning see on nüüd see koht, kus asjatundlikumad lugejad on teinud järelduse, et tegemist on Norra filmiga - õige! Veel asjatundlikumad kaotavad nüüd filmi vastu igasuguse huvi, sest filmitööstuse poolest on Norra Skandinaavia häbiplekk ning ega kõnealla tulev film just seda fakti oluliselt ei kõiguta.


Filmi anatoomia:

Film räägib meile mockumentary loo võttegrupist, kes tahab filmida karme karusid tulistavaid mehi, aga komistavad hoopis trolliküti otsa. No trollküttidega on asi siililegi selge ehk siis iseenesestmõistetavatel põhjustel otsustab karune trollijääger peale moepärast vastupuiklemist, et talle õudsalt meeldiks, kui see kaamerate ja mikritega relvastatud gäng tal kaasas siiberdaks ja veel enne, kui kukk paar korda kireda jõuab, asutakse koos otsima trollide pesitsusalalt välja pääsenud trolli. Jah, te arvasite õigesti - trolli lähevad nad otsima selleks, et talt vereproovi võtta ning ta seejärel kivistuma-plahvatama panna.

Filmi Bios:


Üldiselt on film täpselt nii piinlikust tekitav või tobe, kui palju sa selle tobedana nägemiseks vaeva näed. Ilkumisvõimalust antakse palju ning ega kõik, mis nende võimaluste kõrvale jääb, ei ole ka just tippklass. Kuidagigi õnnestus mul aga kõigil vaatamisõhtutel (vaatasin seda jupp haaval vist 5-l erineval õdagul) ennast kultuursele inimesele omases vaatamiseisundis hoida ning seega jäid suuremad naeruturtsatused, käte näoettelöömised ja kõige nõmedamate detailide iseendale näpuga ettenäitamised ära, aga mitte täies ulatuses.

Filmi põhiline probleem oli selles, et tegijad võtsid stoorivärgensit liiga südamega ning üritasid oma trollofiiliat ka vaatajaisse süstida, jutustades/näidates neist aina rohkem ja rohkem üksiksasju, mis eraldiseisvate infojuppidena vast ei segakski, aga kui need meelde jätta ning filmi edenedes kokku panna, siis tuleb tulemuseks ikka paras komejant. Mitte, et tükid ei klapiks, klapivad küll, aga lihtsalt tobedaks läheb kätte ära.
A'la mäe ja metsatrollide lahingupaigad, kristlasvered, elektritarandikud ja erinevad trolliliigid ja faking seletus seletuse otsas ning seda vist pea igale folklooriribale, mida läbi ajaloo joomalembestest suudest välja paisatud on. Midagi oleks võind ju ka hämaraks jätta või pigem arvestades nende selgituste üldist, ehk äärmiselt punnitatud-klapitamisiharat iseloomu, oleks tulnud kohe väga palju asju hämara(ma)ks jätta.

Hinnang numbris, lisamölas:


Trollifilmina: 3/5 e no trollid olid ja kuna neid päris selgelt/lähedalt ei näidatud, siis ei tekkind ka allergilist reaktsiooni võimaliku ajudebiilse CGI-käsitluse teemal. Juba mainitud liigne legendiselgitamine käis kohati ikka päris ajudele ning parimale trolliflimile, milleks on Beowulf & Grendel, see norrakate käkerdis järgi ei jõua.

Horoor-seiklus-põnevikuna: 3/5 - no ei saa öelda, et oleks just teab mis horroriga tegemist olnud ja seda pajevikufiili jäi ka nagu väheks. Põhimõtteliselt kui oleks sellest tobedast mockuvärgist loobutud ja pidev trollide äraseletamine ka unarusse jäetud, siis oleks vast ladnamalt veerenud, aga see on muidugi oletus.

Kokku: 6/10 e. selline üle keskmise mägedes müttamise film, mis otseselt ei hammusta, aga ma pakun, et selle unustamine osutub eeldatust lihtsamaks.

Teised:
The Troll Hunter
(NOR 2010)

Kober: 6/10
Trash: 7/10
Keegi kribas veel, kes?

Filmiveeb: 6,5/10 ( 2 )
Rotten Tomatoes: Audience: 93 %
IMDB: 7,5/10 (3229 v.)

Võimalik, et see kaader läks tõlkes kaduma, kuulub deleted scene-ide hulka või pärineb hoopis mingist fan-made sequelist.

The Day Of The Triffids e. Lögakäsnade päev

Algus algab:

Trifiidide päeva raamat on minu poolt üks enimloetud raamatuid - osaliselt sunniviisil, osaliselt vabatahtlikult. Aususe mõttes mainin, et peamiselt siiski sundolukorras, sest suvilast olin ma pea kõik mõistlikud raamatud linna tarinud ning ettevalmistamata sinnaminek tähendas loomulikult trifiide John Wyndhami vahendusel, ehkki ma üritasin neid vahepeal Türijuulikute, Karastusteraste ja "Jade-i õnnemängudega" asendada - eriti absoluutselt ei õnnestunud.
See-eest mäletan ma seiani seda kraapivat tunnet kõhus ja mõnuga näkkulendavat õudusevärgensit, mida raamatut esimest korda lugedes tundsin. No oli ikka kuri asi küll - algus tähendab oli - edasi läks juba postapsurvival-iks ja lõpuks lihtlabaseks kummivenitamiseks, aga alguse tigedust see ei kahanda.
TP filmiotsinguid alustasin ma kohe peale seda, kui raamatu viimane leht oli kinni laksatanud ning ca 18 aastat hiljem oli mul au valusalt pettuda nii 1962 aasta filmis kui ka 1981 aasta minisarjas.
Samuti ei saa öelda, et nüüd - ca 20 aastat hiljem - ei oleks tulnud mul pettuda 2009-a aasta miniseebikas - pigem vastupidi.

Film, sisu(raamatu järgi):

Maa on leidnud endale uue ning iga päevaga turgu aina rohkem endale allutava tooraine, milleks on trifiidiõli ning mille algomanikeks on geneetiliselt muundatud taimed, keda siin ja edaspidi nimetame me Trifiididideks.
Trifiididega, keda üle maa suurtes kasvandustes kasvatatakse, kaasneb aga üks probleem - nad on äärmiselt ohtlikud.
Tegemist siiski ju taimedega, kes suudavad oma juurte abil edasi liikuda, omavad mingit mõisetamatut, kuid igal-juhul mainimist väärivat intellekti, oletatavalt suudavad nad varre küljes asuvate jätkete abil primitiivsel tasandil "suhelda" ja kelle mürgine astlalöök on 99% juhtudest surmav.
AGA - kuna neid hoitakse istanduses ja tarandikes range valve all, siis pole vähemalt arenenenud riikides nendega otsest probleemi.
Kurat, kärbitud astlaga versioone hoitakse isegi koduaias, et tore mängukaaslane lastele või lihtsalt prestiižne ja eksootiline taimekene.
Igastahes on kõik tore ja armas kuni päevani, mil maa läbib nn. komeedikildude parve, mis tekitab taevasse rohelistest plahvatustest koosneva imepärase vaatemängu. Paraku on järgmisel hommikul kõik tasuta ilutulestikku näinud inimesed pimedad, Trifiide ei valva enam keegi ja taevast sadanud maailmalõpu maailmas hakkab aunimetus "looduse kroon" omanikku vahetama - suunaga inimestelt trifiididele ...


Film e. mis oli.

Nu film vahetab raamatus olnud 50-d tänapäeva või lähituleviku vastu. Eriti armas oli see, et kogu trifiidigäng ei saanud välja mitte omal algatusel, vaid ühe põrunud taimekaitsja pärast, kes ei tahtnud, et taimi piinataks - midaiganes. Ülejäänud osa oli nii ja naa ning üldjoontes oli kuskile tahapoole naa-d. Kangesti üritati vaatajatelt igavuse peletamiseks mingit äksõnit etendada, aga kuna selleks raha polnud, siis lükati alati poolel teel tagasikäik sisse ning üritati äksõnist kramplikult hoiduda.
Näitlejaid oli seebis tervelt kaks, kelleks siis - Brian Cox ja üks minu isiklikest naislemmikutest Nora-Jane Joon. Ülejäänuse moodustasid paksuks läinud Beverly Hillsi kaanepoiss J. Priestley, veel mingid tegelased ning lavakoomikuna tuntud Eddie Izzard, kelle näitlejatalent jäi ka seekord avastamata.
Ahjaa ning nüüd ütlen ma selle ka ära, et peapõhjus, miks ükski kolmest Trifiidi-versioonist mulle ei meeldinud, oli see, et - NO MIDA KURADIT TE (JÄLLE) NENDE TRIFIIDIDEGA TEGITE???

Minu ja filmitegijate nägemus trifiididest:

See on nüüd see koht, kus peaks olema minu 5-e minuti visand trifiidist , kõrvutatud filmitegijate omadega, mis jäävad selgelt minu omale alla kõigis kategooriates, aga kuna MNC on väike ja skänner nõnda kaugel, ehk tee teise tuppa nii pikk, siis ei hakka ma teise sinna ka minema ja minu sirgeldatud trifiid jääb köögi aknalauale kasvama. Ilma jäite, vot!
Aga jah, uskuge mind - aastal 2009 ei ole vaja kazillionit dollarit, et kõndivaid taimi Tv/kinolinale manada

Igastahes olid Trifiidid taimed ning ei 60-e, 80-e ega kahetuhandete versioonis märatsenud kummi-digi-lögakäsna-saurusi ei ole võimalik välja vabandada. Isegi väikse õudustepoe koll oli rohkem trifiid kui ükski filmitrifiididest, sama võib öelda mingis teises filmis olnud mõrtsukklaveri kohta või kasvõi Sean Connory häälega kõnelenud Draakonile eila vaadatud filmis Dragonheart (5/10*) - ei, draakon Draco jääb trifiidilikkuses umbes samale pulgale.
Selles viimases minisarjas oli mindud kollikujutuse teemal muidugi veel ka eriti fantaasiarikkat teed, mis tähendas seda, et astlalööke kasutasid trifiidid harva. Enamasti tegelesid nad ikka sellega, et möirgasid - jah, nad möirgasid- inimestele näkku ja siis hakkasid neid käsnaväätidega oma lemmik uduhunniku - jah, nad elasid udus - poole tirima.
Ausalt, minge persse ja saage aru, et see mis kõlbas Hiidkaheksajalale 2009-a aasta parimas filmis, ei kõlba kuskile trifiidifilmis - selge?
Igatahes oli miniseep juba manitult pooläksõnirohke, mis tähendas seda, et mul oli enamus ajast igav. Maailmalõpu meeleolude ja üldfiili surnult sündinud edastamiskatse saadeti ka kuskil teise osa alguses kuradile ja lisaks oli üritatud profiiti lõigata veel ülipopulaarsest Iraagi sõjast. Ehk siis - trifidide vastu võideldi nagu mingite geriljade vastu. A'la, et "Oououou... see tsoon läks nende kontrolli alla - saadame veel (automaatide ja pumpüssidega) sõdureid sinna " ja otseloomulikult oli olemas nii kõrgele küündiv diktaator kui ka trifiidiks nimetatud mädakäsnadele ohvreid toov sekt. Ahjaa - Wuuuduuuu, wuuuduuu oleks ma peaaegu, et unustanud ja katk suurlinnades möödus nii kiiresti, et seda filmilindile jäädvustada ei õnnestunud.

Hinnang numbris, lisamölas

Raamatuteleviseeringuna, millest pole midagi head loota: 2/5 e. oli sitt, aga selleks ma olin juba ettevalmistunud.

TeeVee-Ulme-Äksõnina: 1/5 e. ulmet näpuotsatäis oli ja kui film oleks kahe tunni asemel näiteks 90 minutit kestnud, siis oleks ma kõvasti heldem, aga jah... liiga pikk ja liiga igav, et nii pikk olla.

Kokku: 3/10 - Tahan-faking-aktsepteeritavaid-trifiide, nahhui, ja-raisk-ma -ütlen-veelkord-et-TAHAAAN !
__________________________________
* - Va'ta see oli nüüd The Säästuarvustus, tehke järgi härrased Metsavana ja Xipe.



Teised:

Filmifanaatik: 5/10
Filmiveeb: 4/10 (2 h.)
IMDB: 5,8/10 (1037 v.)

Le Compotieux 3/11 "Multikate Eri vol. 1 "

Shrek 4 - Forever After
(2010 - USA)

... puhul paistis kõige rohkem silma see, et järjekorranumber oli teine. Eelviimasel Shrek-il oli 3 ja nüüd järsku 4.
Äärmiselt huvitav ja igal juhul mainimisväärt lüke. Kahju ainult, et ajupotensiaal rohkemaks ei küündinud, aga asi seekord seegi või pigem mitte.

H: 1/10

Filmiveeb: 4,60/10
IMDB: 6,7/10


Claymore
(2007 - JPN)
Tutvustus on algselt postitatud Trashi kommentaariumisse - ma ei vabanda oma laiskuse eest.

Tore sarjakene suure relvaga tšikist, kes on pooleldi koll ja kes tapab kolle ja kellel on veel relvale lisaks ka pisike poisike kaasas, kelle vanemad tappis koll ja kes seetõttu vihkab ka kolle, aga kuna mainitud Claymore tappis omakorda varem mainitud kolli, ehk selle kes tappis ta - selle poisi - vanemad, siis ta fännab Claymoret ja ei kutsu teda Claymoreks, kuna Claymored ise seda ei tee, sest Claymore on hoopis nende organisatsiooni nimi.
KÕMM ja kollid reageerivad nimele Yuma.

Vot selline igati tore ajaviitekas, kust mingit hingekriipivat põnevust küll ei leia, aga katkestada ka ei eriti ei taha.

H: 7/10 e. no tegelt oli seal üks eelloo episood, mis oli suht igav ja lõpp polnud ka suurem asi, aga muidu ikka mühises raibe.

IMDB: 8,2/10


Urotsukidōji - Legend Of The Overfiend
(1989 - JPN)

Seiani parim hentai-multikas, mis pole küll nii tilu-lilu värvikirev kui laiemalt tuntud Bible Black, aga selle-eest ei kiskunud ta ka poole peal nüriks jonksutamiseks ära.
Ideid jätkus ning leidlikkuse ja animeperverssustega kokku ei hoitud.
Tentacle-rape jäi vist küll puudu, aga mingit puudust ma sellest ei tundnud ning üldkokkuvõttes oli tegemist sellise viis + viis kraamiga ja neljatissilist deemonit seksutaks ise ka kui vaid antaks.

H: 9/10 e. koguperefilmiks see eriti ei kõlba.

Trash: 9/10
IMDB: 6,1/10

Suur Tõll

(1982 - USSR )

On Eesti (NSV) joonisfilmiklassika ja ugri-doom selles harvaesinevas "heas variandis". Lisaks on see veel tõsine näide, et kuidas tuleb ühte kangelasmultikat teha.
Karm kraam ning ehkki enamus toonidest on soojad on tegemist vaieldamatult sellise nn. karmilt põhjamaise muinasjutuga.
Tauno Kangrole tuleks selle DVD saata, et ehk jõuab talle ka lõpuks kohale, et kelle kuju ta sinna Tallinna lahte püstitada tahab.

Mulisen veel, et millimallikana peitsin ma raamatu ära, kuna ilgelt jube oli ning pärast käisin igal võimalusel sinna sisse piilumas. Multika kohta on lapsepõlvest kõige meeldejäävam emotsioon, et seda näidati umbes miljon korda vähem kui oleks pidanud..
Aegumatu kraam , mis teha - ootan nii Miyazaki kui ka Disney-Pixari versioone.

H: 10/10 e. Youtube-s olemas.

Kole-Jaanus: 9,5/10
IMDB: 8,2/10
Tõll The Great in english(koos raamatu skännidega): It is also probably one of the scariest animated films to air widely on television.

Rapuntsel e. Rangelt KEELATUD rohkem kui nelja eluaasta vanustele humanoididele.

Nii-siis:

Nojah, ootasin vähe ja sain veel vähem võiks alustuslikus korras öelda, sest antud multikas ei pakkunud mitte midagi originaalset, naljakat, uut ega huvitavat kui "omanäoline versioon" Rapuntseli nimelisest muinasjutust v.a.
AGA, see omanäoline ei olnud ka Disney stuudio varasemate töödega võrreldes just kuigi omanäoline, pigem suht sama jura - ei täpselt see sama jura - aga lahkame seda natuke ja vaatame, et mis seal siis oli:

_Suured nummi-nummi silmad - OLID!
_Titi-pluti-romantika - OLI!
_Ilusad värvid -OLEMAS!
_Äärmiselt ebahuvitavad laulu ja tantsunumbrid - Jest!
_Debiilselt tüütud ja stabiilselt ebanaljakad suur ja pisiloomad -KAH OLEMAS!
_100 % äraaimatavad "šüzeepöörded" ja tegelaste käitumisilmingud - JA-HAH!
_Ajupuudega huumor - Esindatud! (Tegelikult ma korra turtsatasin heatahtlikult)
_Sajaühest Diseny-Pixari varasemast tootest üks-ühele kopeeritud...eee...kõik - KÕIK OLI !

Ühesõnaga, oli olemas kõik see millega ühte 2-4 aastast lummata.
Mina olen kahjuks natuke vanem - andke andeks härrased Disneypixarid - ning seetõttu ei suuda ma teie rektaalset ajuverepurset kuidagi positiivselt vaadata ning mis kõige hullem - seda ei ole mitte ainult võimalik hinnata, vaid siin ei ole isegi mitte võimalust kahelda, et kas selle "teose" taga oli soov pakkuda head/talutavat meelelahutust ja selle pealt teenida või lihtsalt "puhta lehega" lapsevanemate rahakoti juurde pääseda.

Hinnang numbris, lisamölas:

Veel üks selline: 0/5 - ei olnud veel üks selline, oli hoopis halvem, ehk halvem kui tavaline "veel üks selline"

Muinasjutu animatsioonina: 1/5 - Kui enamusse nn. "keskajast" toimuvatesse multikatesse/filmidesse üritatakse sisse mahutada vähemalt üksainumaski kokapoisist, teenrist või vägimehest neegerionu, siis Disney-stuudio on nii kõva sõna, et võib vabalt eirata teiste rasside olemasolu seal, kus neid kunagi ei olnudki. Selle-eest ka ainuke punkt ning see on nüüd kõigile tulevastele ja minevastele filmidele ette ära antud.

Kokku: 1/10 e. enamus ajast oli mul igav ning ebamugav ja see enamus ajast oli ikka väga-väga enamus ajast. Sellest ka moraal - ainult kuldselt sädelevate juustega ikka täispikkust ära ei sisusta ning Fletchule panen veel südamele, et ära enam pilves peaga kinno mine.

Teised:

Filmitoa Maria: Soovitab kõigile
Südamelähedaselt: Väga-väga hea film
Privatedisco: +/-

Filmiveeb: 6,33/10 ( 6 hindajat)
IMDB: 8.0/10 (18.133v.)
Rotten Tomatoes: 90 %

Brotherhood Of Blood e. Needusest, verest ja Kalašnikovist

Ohjohh:

Polegi seia jupp aega satttunud ning nüüd hüplen ma kahevahel, et kas valetada teile, et ma vaatasin silmad punnis hunnikuid ja hunnikuid kinofilme, mis olid kõik nii väärtfilmid, et nendest kirjutamine on pühaduseteotus või hoopis tunnistada, et sattusin Fifamanager 2008, Rahvaülikooli ja tinditikkimise võrku.
Ok, ma ei ütle midagi ning järeldused võite ise teha, aga märksõnaks võiks vabalt olla - konflikt Egiptuses.
Nii ja nüüd jooksen ma tähelepanu hajutamiseks ajas tagasi, ehk sinna momenti, kus ma otsisin Pariahile jätkuks mingit Brotherhood of Kill või Brotherhood of Murderi nimelist skinnifilmi, aga ei leidnud.
Enda arust olen seda küll surmaeelses seisundis sõna otseses mõttes jõllitanud ja järelt on see päriselt ka olemas, aga sõrmede vahele jäi mul ainult samanimeline vampiflim.

See film siis:

No seline bekati-tüüpi vampikas, kus keegi ei sätenda ning esimese vampiiri ekraanile ilmudes olin isegi meeldivalt üllatunud, aga noh - ütleme nii, et nii, nagu bekatfilm leiab oma koha säästumarketi riiulil, nii leiab ka b-violence B-filmis oma koha ning kaua ei tulnudki oodata, kui juba mühises põrmanduile veri ning vaiad läbistasid liha nagu imeväel ning noh... jah.
Jah-i all pean ma silmas, et siis hakati veel rohkem filmi sisustama või sellele mingit muud kulgu andma kui lihtlabane vambi-äksõn ning tulemusena jaotas see filmi osalt plussiks ja osalt miinuseks.

Jah:

Aga jah ning jah-iga see asi peamiselt siiski piirdus ning spoileriseguses "ata-ata" vormis võiks küll mainida, et filmil oli tõsine võimalus saada esimeseks vamiirifilmiks läbi ajaloo, kus vampide ja inimeste vaheline lõpukaikavedu madistatakse peaasjalikult Kalassidega, aga ei. Sellest võimalusest keegi kinni ei haaranud ning seetõttu jäi lõpptulemuseks siiski keskmiselt nõrk b-film oma täitsa-ok-tüüpi vambikeste, ummamuudu legendikese, kohustuslikult halbade dialoogidega ja hirmsa ähvardusega lõpus, et sellele tehakse järg. Seega ükskõik kui halb mulje sul ka esimesest filmist ei jäänud, tabad sa ennast teadmiselt, et teise osa vaatad sa ka ära - kasvõi musta plekiga seinamaalide ja Kalasnikov-vampiiride pärast. Mina üritan mitte vaadata, vähemalt mitte täna.

Hinne numbris, lisamölas:

Bekatvambikana: 2/5 - ei olud naljakas ja ei olnud ka selline, mis paneks rusikaid vastu rindkere prantsatama ning lugulaulu suurstuudiote manduvusest laulma.

Horror-Thrillerina: 2/5 - Põnevus oli asendatud kohatise igavusega ning horror oli nagu ta selliste vambikate - ja mitte ainult vambikate- puhul olema kipub, et kroov i blut mit blood.

Kokku: 4/10 - Kuskil taevani kiidetud ajas jõnksutamine oli tõesti hea(!), aga selle puhul mingist tasemest rääkimine oleks selge liialdus, samas ei anna see ka põhjust sajatamiseks, nii-et üldkokkuvõttes selline neutraalne bekat, mis küll ei hammusta, aga ega ta midagi muud ka ei tee.

Teised:

Brotherhood Of Blood
(2007)

IMDB: 4,9/10 ( 2740 v.)
Rotten Tomatoes: 1,9/5 (276 v.)

Villu "J.M.K.E." Tamme - Jasonit ei huvita

EDIT: Kuna olen avastand, et inimesed ronivad siia J.M.K.E. "Jasonit Ei huvita" Torrentit otsima, siis palun Jemke käest vabandust ning tulen otsijatele vastu ning lisan siia tasuta megaupload-i lingi.
Torrentit pole ja ei viitsi otsida ka. Kes raatsib võib sõimata või aitähh ka öelda.
Link: J.M.K.E. "Jasonit Ei Huvita"

Oma kümneaastase ja mitmekülgselt ebaõnnestunud punkarikarjääri jooksul polnud Jemke minu jaoks kunagi midagi, mida ma kas või joogise peaga oma lemmikpunk-bändiks oleks nimetanud.
Pigem selline sümbol stiilis, et:
Sid Vicious- öö!
Johhny Rotten - äööööö!!
Anarchy in the U.K - jeee, Oi! Oi! ja la-la-la!
Ehk siis selline tore roheliste juustega bändike, mis näitas lihtsalt, et Eesti punkmuusika võib olla ka püsiv.
Seetõttu jäi minu jaoks parimaks (punk)albumiks neilt "Külmale maale" asemel hoopis "Rumal nali", mille rumalusest ma järelikult aru ei saanud ning selle asemel hoopis räämakulunud kasseti kaasas kandes oma Kreem-Kose suunitlusega göörlfrende ja Hevibläkkur-diskohopparitest sõpru terroriseerisin.
Kaveribändina on ta see-eest mul koguaeg südames olnud. "Murhelisten laulojen maa" lällas ikka ja alati keelelt, Sputniks in PECTOPAH-i haarasin ma hambusse juba esimesel kohtumisel ning ambivahele võtan ma ta aeg-ajalt seiani.
Nüüd siis ilmutas J.M.K.E. nime all esinev Villu Tamme oma teise kaverialbumi, mis poole kohaga on juba ilmutatud laulutöötluste kogumik ning veerandijagu lihtsalt laulude kogumik - kahest viimasest tuleneb muuseas ka miinuspool.

Täpsemalt:

Juba varem mainitud lugu "Murhelisteen..." on vähemalt minu jaoks juba liiga kulunud, et mingit meeletut rõõmu pakkuda ning Sputnikutelt pärinevad sõdurilaul "Dorogi"*, pungiversioon Tšaikovskist, Tsaarivenemaa hümn "Boze Tsarja hrani" on samuti juba kordades + kordades läbi kuulatud.
Tüütuks kisub noh.
Sama jutt ka "DDR-i hümni", "15 Magamata ööd" ja "Jason Donovani munn-i" kohta, milledest viimased pole küll plaadile kärsatatud, aga on sellegipoolest olemas nii siin, seal kui ka mujal.
"Väiksest õllesõbrast" ei tahaks üldse rääkida, kuna sellest peaks igal enne üheksakümnendaid aastaid sündinud inimesel kopp sitaauguni taga olema.

AGA - aitab (pool)negatiivusest ning laskume albumi (pool)pluss-poolele, ehk nende lauludeni, mis varem enam ja vähem rahva jaoks varjatud on olnud.
Parimateks lugudeks kindlasti "Eesti on my mind" ja "Tuule suund on Nord", millest teine ei hiilga küll erilise teravmeelsusega, aga on see-eest üks väheseid laule, milles Promille Promille udupasuna stiilis vokaal mulle närvidele ei käi.
Edasi...
"Lähme sõidame (kui ront läheb käima)" on toores ehk hea tekst, aga lõpptulemus on "liiga punk", et pilalauluna töötada.
"Vastu kerkivale kuule" ja "Küsi Miilitsalt" olemasolu on minu jaoks suur küsimärk ehk siis ei saa ma aru, miks nad siin on. Päriselt, mulle ei meeldi lugeda enne plaadi masinasse torkamist mingit bändimehe intekat sellest, et miks üks või teine asi on nii nagu ta on - ei taha!
Tahan, et albumi alltekst ja/või üldkuju oleks arusaadavad ja mõistetavad, aga mitte mingid siseringile mõistetavad naljad, aga üldjoontes arvan üldse, et tegemist on lihtsalt sisselükatud plaaditäitega - kurb.
"Hanede bänd esitab Kankaani" on juba puhas siserisustus ning kõigi taktikaliste müügivõtete järgi lõpetab albumi J.M.K.E. versioon laulust "Vabana Võid", mis on üks nende kõige enam hinnatud lugudest viimase kümne aasta jooksul ja mis oli ka ilma Villu Tamme etteasteta kõigi Eesti "tõsisemate" rock-bandide repertuaari läbiv nähtus. Enivei, jätab see esimest korda "Õhtumaa viimastel tundidel" ilmunud lookene mind täiesti külmaks ja seetõttu jäi järelmulje "tiba" lahjaks.

Hinnang saatemölaga:

H: 3/6 e. on ja ei ole ning vahepeal pole üldse ning üldjoontes hea. Paraku aga suuresti juba ilmutatud laulude baasil, ehkki just varemilmumata materjal peaks sellise kogumiku tugevam osa olema.

Enivei, suured tänud Käxile minu sünnipäeva puhul ning kuna plaadipildi ma panin juba üles ning Villu pilte on terve nett täis, siis saate hoopis pildi pisikesest Kääxukesest.
_________________________________
*Arvestades plaadi üldkoostist on Mgnovenije väljajäämine minu jaoks tõsine üllatus.

Pisike Käxu

Videotest ei leidnud midagi targemat ja esitaks küsimuse, et kas kellegil on mingil kujul kunagi Vidiots Hitsi jaoks lindistatud J.M.K.E. loo "Moments/Mgnovenije/Hetked" videot?

Le Compotieux 02/11 e. filmiriba filmidest....

...millest ma ei oska/ei pea vajalikuks pikemalt kirjutada.

Batman, Beneath Hill 60, Going Postal, Monsters
__________

Batman
(USA 1989)

89 aasta BM-i film on ehe näide, et Tim Burton suudab iga maailma oma näo järgi valmis maalida ning Johnny Deppi on tal selleks täpselt samapalju vaja kui raamatut "1001 näpunäidet algajale menurežissöörile".
Korralik gothic-rock ilma igasuguse neoontilulilu või muude arhitektuurialaste tobedusteta.
Lisaks suudab Jack Nicholson mängida välja kõige kickässima kurjami terve superhiirode ajaloo jooksul ning peamiselt väljendub see selles, et kui kellegil on huvi teha referaat mõne filmikurjategija ainetel, siis annab Jack-Joker oma kaasasündinud psühhopaatsuse, surmakunstniku kiiksu ja muidu kahtlaste meelelahutustega selleks ainet kui palju.

Tõsine killer ning DK-s ringilalisenud meigitud koll ei saa talle mitte ligilähedalegi.

H: 9/10 e. superhero filmide raudne number 1 ning enda isiklik lemmik.

Draama, Thriller, Äksõn

Beneath the Hill 60
(Austraalia 2010)


...on film, mille tegevus toimub Esimese Maailmasõja päevil ning keskendub tigeda positsioonisõja raames tegutsenud kaevursõdalaste sõjakäikudele.
Mis asi on positsioonilahing, seletasin ma juba The Lost Battalioni postituses ehk siin ning kaevurlahingu kohta annan infot kohe.
Nimelt, kuna ma loodan, et te olete nüüd ennast positsioonilahingu üksikasjadega kurssi viinud siis selgitan edasi, et nende lahingute vahel oli hunnikute viisi molutamisaega, mida sõdurid peamiselt mädanemiseks kasutasid ning selleks, et varjata tegevusepuudust rindel, otsustasid inglased hakkata käike kaevama.
No alguses rajati paar maaalust ladu, aga õige pea tuli kellelegi pähe idiootne mõte, et sama hästi võiks ju ka hoopis Saksa positsioonisõdalaste jalge alla dünamiiti kaevandada.
No esimese hooga jäädi selle tegevusega muidugi vahele ning ei kulunudki palju aega, kui inglaste enda kaevikupõhja tekkis auk, millest hakkas kostmas hirmsas kõneviisis "scheisses-si" ja "donnerwettereid".
AGA - halvad ideed juurduvad ikka sügavamale pääkolusse kui head ideed ning õige varsti käiski kaevikuis mädanevate sõdalaste jalge all vilgas kaevetöö ning sellest see film räägibki.

Hmmm, tegelt - kaevesõja üldskeem on positsioonilahingu standardsüsteemist siiski veidi erinev, ehk siis: Esiteks on mõlemad pooled isasloomad. Ühed liiguvad vaikselt edasi ja teised liiguvad ka vaikselt edasi ning kui nad kogemata kokku saavad, siis põrkumise ja tapelungi asemel - ehkki esineb erandjuhtumeid -liiguvad mõlemad hoopis lärmates tagasi.
Peale seda kostab mõlema poole algtrajektoori algpunktist kärgatus ning liikumine hakkab otsast peale, ainult et algpunkt nihkub paari meetri võrra ühele või teisele poole - lihtne loogiline ning lausrumal nagu kogu esimene maailmasõda üldkupatusena.

H: 9/10 - vaatamise juures on põhiline ennast algusest läbi närida, edasi läheb kippelt.

Draama, History, War

Going Postal
(UK 2010)

...on Terry Pratchetty raamatu ekraniseering ning kui ühtegi TP ramsit lugenud ei ole, siis pole ka mõtet ühtegi nende põhjal tehtud filmi vaadata.
Miks?
Sellepärast, et ainult raamatuid lugenud isikud oskavad näitamata-ütlematajäämisi üles leida ning saavad aru, et see film on väärt:

H: 8/10 - jah!

Fantasy, Komöödia, TV

Monsters
(UK 2010)

Filmi vaadates võlus mind koheselt ülimalt hea näitlejatöö ning kui ma hiljem teada sain, et kõnealune paarike on paarike ka päriselus, siis olin ma tiba pettunud.
Film ise aga pole suurt mainimist väärt.
Paljud oskavad sealt leida endale meeldetuletust, et inimesed - ehk nad ise - on värdjad ning samas ajada veel ajujuttu, et tegelt peaks kosmosest toodud ning silmnähtavalt pirakaks kasvavad organismid ilusti avasüli vastu võtma. Peale pidulikku jäätisebanketti küsima neilt Elvise ja Hitleri kohta ning rahulikult ootama jääma, et mitu kasvu või muud arengustaadiumit neil armsatel tulnukakestel veel läbida tuleb enne, kui nad siis õigustatult ohtlikuks muutuvad - nagu F?

Üldkokkuvõttes üsna mõttetu, aga see-eest libisev hipijama, mida vaadates ma ei suutnud leida mitte mingeid olulisi seoseid District 9-ga, mis oli oma tegevuse alatooni ning paigutusega justkui rusikas silmaauku.

H: 6/10 - Spoiler: Lõpus võimaldatakse vaatajal jälgida armunud tulnukaid.

Draama, Thriller, Sci-Fi, Low Budget

___________________________

Pariah e. Taasleiutades Romper Stomperit...

Sisse:

Pariah-i nägin umbes 5-6 aastat tagasi ja siis ma sain aru, et film on tõsine kõnts. Aja jooksul voolas muidugi aga merd liiva ja liiva merre ning mingil ajahetkel hakkasin juba arvama, et tegemist oli tõesti kui mitte just väga väärtfilmiga, siis ikkagi üsna hea kinotükiga. Pange mind hullarisse kui ma veel midagi säänset peaks ütlema või arvama.

Film:

Film räägib kurva loo sellest, kuidas on üks tore paks poiss ja tal on tore neegriplika, kes ei ole paks. Ühel õhtul kuramaitamast tulles satuvad nad aga brutaalse skinnikamba rünnakuobjektiks ning kutile antakse lihtsalt pasti, kuid plika tõmmatakse mersu tagaistmel läbi. Noh ja peale seda otsustab tütarlaps enesetapu kasuks ning tüüp vannub natsipoistele hirmsat kättemaksu.
Kõige lihtsam viis suvalise skinnikamba kõrvadele panekuks on loomulikult nende sisse infiltreerumine ning ... no põhimõtteliselt ta hakkab nende sisse infiltreeruma, ostab isegi saapad ja puha ning paneb neile ka valged ketsipaelad peale.

Põhiline:

Skinnikamba komplekteerimisega on muuseas kõvasti vaeva nähtud. Kui Metsavana kirjutas, et Romper Stomperit vaadates tuli tal poiste allapoole veeremist jälgides vaat, et pisar silma, siis Pariahis on see välistatud.
Gäng koosneb päälikust, kes enda tüdruku peksmise ja reipimise vahele peksab segast või tsiteerib Mein Kampfi. Muuseas, hüüdlausetes kõnelemine on kogu kambas laiemalt levinud kõnepruuk.
Teine silmapaistev isik on poolemeelne psycho-skin, kelle kängujäänud kasvu ja pisikeste rusikate alla jäävad praks kõik, kes lähedusse satuvad. Öösiti käib mainitud seltsimees rahateenimise üllatel esmärkidel gäy-meestel riista imemas - working class hero ü.s.
Kolmas on lihtsalt Hitleri tuka ja näost näha arengupeetusega tšello ning ülejäänud on sellised - kõnnime ringi ja vehime rusikatega tüüpi mittekarakterid. Lisaks on kõik kambas olevad plikad enda isade poolt vägistatud + üks süstlahoor, kes eriti mõistlikku juttu ei aja ning seetõttu ma tema isa kalduvuste kohta midagi ei tea, aga samas võib temakese konditsiooni järgi oletada hullemat. Pakun lambist, et saatana teenimise suunitlusega familyrape - kes pakub rohkem?
Ja muidugi tatokad jooksevad ka ainult haakristist kuni hammerskins-ini ja tagasi, ehk siis mitte ühtegi niisma kolpa, muumitrolli või tribalit.

Ühesõnaga iivõl nazi-gäng missugune.

Anatoomia:

No ütleme nii, et kui pool vaevast oleks kulutatud skinnitegelaste kiiksude ja nende demoniseerimise asemel hoopis stsenaariumi lihvimise, näitlejate seas näitlemisande tuvastamise ja mõistuseraasukeste kokku kogumise peale, siis oleks see film vast parem olnud. Grupiteraapia teemal, et miks Romper Stomper hea film oli ja miks on vaja sellest "jõhkramat" USA-versiooni teha, oleks ka kasuks tulnud muidugi, aga noh jah.
Igastahes, kui ma ütlesin, et film oleks parem tulnud, siis ma ei pidanud nüüd silmas, et oluliselt parem- ärgem tehkem ennatlikke järeldusi, eksole.
Hetkel oli ta lihtsalt suur hunnik püsivalt kestvat ja aina rohkem kestvat igavust, millest oli näha, et Romp-Stomp on oma mõju avaldanud ning tõsine tahtmine korralikku šokk-filmi teha on kõik reaalsete kaalutluste sagaraid niisutavad kraanid kinni keeranud.
No seal pole lihtsalt midagi, tuuseldavad ringi vehivad nugadega, konfliktivad ja tegelikult olen ma kindel, et kuskil poole pealt kaotati lihtsalt käsikiri ära.
Lugu lihtsalt kiilus kinni - ei edasi ega tagasi, vaid lihtsalt näidati kuidas skinnipoisid märatsevad, mingit iba ajavad ja molli kütavad. Ahjaa ühe paksu tüdruku puudega vanaema näidati ka, aga dramaatilisust see ei suurendanud ning komöödiaelement jäi ka napiks.
Võehh...

Hinnang numbris, lisamölas:

Hatecore-draamana: 1/5 e. ei olnud seal ei tõsiseltvõetavaid skinne ega neegreid ega kedagi. Lihtsalt mingi arusaamatu kogum traksistatud tontpükse, kes kaameraesise järgi ei osanud ei kakelda ega ka mitte peksta ja jooksma hakkamiseks hüpati ka kõigepealt kõrgele õhku ning ainuke punktivääriv asi oli multikultuursust propageerivate mölalippude puudumine.

Draamana: 1/10 - no ei olnud dramaatikat ka, ainult mõeldud oli dramaatiliselt. Osaliselt puudus see küll tänu olematule näitlemisoskusele - ei! - peamiselt puudus see tänu olematule näitlemisoskusele, aga ei script ega ka mitte režkamüts selle lahmimise alt esilekerkimist ei soodustanud.

Kokku: 2/10 - Kuna puudus ka mainimist vääriv OST , siis ei jää mul muud üle, kui öelda kuulsusrikkad sõnad - flush it down, sire.

Teised:

Trash: 8/10
IMDB: 4,2 /10 (521 votes)

Ma ei viitsi üldse shotte võtta kuna see eeldaks mingilgi määral filmi vaatamist, aga ma ei taha ning seega saate mis kiirshottimise korras näppu juhtub.