Nii-siis:Kuna Onu Kalver kirjutas lahti Eesti filmi väärtuste põhjuslikud alused ning mul pole iseenda poolt palavalt tunnustatud filmiteaduri sõnades kahtlemiseks alust, siis jätan ma Jan Uuspõllu sügava vaimse puude kinematograafilise väljendi lahtiseletamise tema ja veel patriootlikumate tegelaste hooleks ning jutustan hoopis Kolmabaöisest vahejuhtmist Illegaardis.
Kolmaba õdagused ja õlleteemalised eksirännakud viisid mind hilisel ajal Illekasse ning väljas suitsu tehes komistasin ma trobikonna sommide otsa. Otseloomulikult nihkusin ma neile tasakesi lähemale ning poetasin nende jutuvahele laialt levinud ja seltskondliku viisakuse tüüpi retoorilise küsimuse, et "Mis on parim Soome film?" ning elementaarsest viisakusest tampisin maha kõik pakutud variandid peale enda poolt letti löödud Talvisota.
Nu Talvesõja ülimuslikkusega nad lõpuks ka läbi vaikimise nõustusid, aga see-eest hüppas jutuajamine teemale, et kas Eesti film on rõlge kõnts või mitte.
Täpsustuseks mainin, et sel hetkel käis jutuajamine minu ja ühe eesti keelt puhuva soome neiu vahel, kes minu hääletooni valjenedes aina rohkem ja rohkem kimbatusse sattus ning ebalevas kõnepruugis aina rohkem ja rohkem filme ette ladus, mille kohta võiks ju öelda, et "nagu oleks ju head filmid".
Paraku pidi ta aga iga kord nõustuma, et nende kui Eesti filmide kohta võib tõesti öelda, et "nagu oleks ju.. midagi", aga filmide üldbaasil tuleks nad pikema jututa prügikasti saata.
Samuti vilistasin ma välja tema pakutud lohutavas stiilis vabanduse, et eestlased on ainult 20 aastat iseseisvad olnud ning seetõttu ei peagi VAST nende filmid veel eriti head olema.
Igastahes oli näha, et viisakas tütarlaps tahab mind heasüdamlikkusest lähtudes veenda, et Eesti filmikunstil on lootust..vb siis kunagi tulevikuski... ning muutus tänu sellele aina kohmetumaks, vahtis abiotsivalt ringi, küsis kaasmaalaste käest mõnda Eesti filmi, mille kohta võiks hea film öelda ning muutus aina kurvemaks, kuni lõpuks jäi ikkagi ebaledes selle juurde, et 20 aastaga ei tohigi inimesed õppida filme tegema.
Kuna olen ka ise sarnases olukorras olnud, kus lollist viisakusest lähtudes nagu peaks-tahaks midagi positiivset öelda, aga no pole midagi öelda ning lõpuks ütled välja mingi lolluse, siis džentlmännina keerasin jutu Rootsi filmide peale ja alles lahkudes kiitsin veel headest tavadest kinnipidamise eesmärgil Talvesõja puhul esinenud profesionaalset teostust, mis on oma ajale ja eelarve madalusele hoolimata kõigile hammastele vastu pidanud ning jätsin vaesekese jalalt-jalale tammuma ning mulle kurva pilguga järgi vaatama. Kahju oli tast lausa - ausõna.
Olgu..
Eesti-filmina: 20/10 e.
Me filmikunst,
see õud ja vaev -
Mis tuuu-leeb a-lla
nee-la-ta
Filmi kui sellisena: 2/10
keskmine hinne e. (20 + 2 - 19): 3 + 2 = 3/10
No comments:
Post a Comment