Mingist ajahetkest:
Mingitel ajahetkedel jookseb filmiosakonna kaabeldus mu peas nii kapitaalselt kokku, et kõik kinod, mis riiulist-kilekotist-kõvakettalt leian, tekitavad juba ainuüksi oma kohalolekuga okserefleksi.
Nagu oleks keegi septsjomm mulle mingit sitta kokku kraapinud, sest ise ma ju ometi sellist jama endale ei tiriks. Enivei, sellistel puhkudel otsin ma enda kontaktidest tavaliselt inimese, kelle filmimaitse minu omast kapitaalselt erineb ning lasen tal endale paar-kolm filmi soovitada.
Dear Johni soovitas mulle kursakas, kelle lemmikute kohta ma teadsin niipalju, et übereim kõigist flmidest on PS. I Love You....
Kinost kui sellisest:
Nu see on selline draamakene, mida on üritatud veidi tõisemasse vormi keerata, ehk siis üheks osapooleks on 2-ks nädalaks puhkusele tulnud ning vägivaldsusele kalduv ameerika sõdur ja teisel kohal on viks ja viisakas rannaplika, kes peamiselt sisustab oma aega händikäppide eest hoolitsemise ja muu ühiskondlikult kasuliku tööga.
Enamus filmist on esikohal siis kuramaitamine, mille käigus kiidetakse ühel hetkel enda vooruslikkust, millele järgnevad kohmakad ninnu-nännu suudlemiskatsed ja selle tipuks hooratakase kõikidele headele tavadele vilistades ehitusplatsil või tahab keegi väita, et ülivooruslikult amelemisega see jama seal romantilises paduvihmas asetseva majakarkassi vahel ainult piirduski ve?
Ahjaa, paduvihm on üldiselt külm ja märg ning seetõttu ka väga harva romantiline ja vikerkaar kananaha ja külmavärinate vastu ei aita.
Ja üldkokkuvõttes lihtsalt chillitakse kahekesi nagu Ameerika sõdurid Vietnamist kambakesi, aint ilma droogideta, aga see-eest on vähemalt kidra olemas kuni... 2 nädalat puhkust saab läbi, John sõidab tagasi ning New Yorgis kukuvad pikali kaks tuntud torni. Siis läheb säästu-sõjadraamaks.
Kokkuvõtteks, siis kinost kui sellisest:
Ei olnud üldse nii jube, üritati isegi vaiu tavapiiridest veidi sügavamale lüüa, aga päris hakkama sellega ei saadudki. Paraku aga nõuab uus aeg uusi tuuli ja seega tuleb jänkifilmide puhul tasapisi hakata kiitma ka juba üritamise ja mitte päris põrumise eest - umbes nagu 1980 aasta osamaailmne paraolümpia vms.
Enivei andis kõnealune kino igal juhul rohkem kui ma ootasin ja see on igate meeldiv nähtus.
Hinnang numbris, lisamölas:
Lihtsalt mingigi filmina: 3/5 e. noh, ootasin hullemat, kohe väga-väga hullemat, sest nii nimi kui sisu viitasid mingile pisaraorgiale, aga kui aus olla, siis ma ei mäleta üldse, et keegi seal eriti nutnud oleks.
Romantilise Sõjadraamana: 3/5 e. noh jah, sõjaosa koosnes peamaiselt kirjade ettelugemisest, mille peamine pluss oli see, et kirjadest kanti ette ainult üksikuid lõike. Tegelt lasti ikka paar rätipead ka maha.
Kokku: 6/10 e. veidi üle keskmise kirjasõjane draama, mis katkuseemet ei külva ja selgroogu ei murra, ehk siis ütleme, et "kärab küll", aga see on ka absoluutne ülempiir.
Mujal:
Dear John (US 2010)
Filmiveeb: 6,5/10 (2)
IMDB: 5,9/10 (14.790)
Rotten Tomatoes(Tomatometer): 28 %
No comments:
Post a Comment