Selgituseks siis, et ...
...keegi Olli nimeline seltsimees mainis FV-s, et tema ei suuda otsustada, kas sellel filmile tuleks hindeks panna 2/10 või 7/10 ning minu haisunäärmete bekatikeskus haistis võimalikku šedöövrit.
See on lihtsalt väga väike võimalus, et mingi muu kino suudaks nii hoomamatu olla, et keegi ei saa pärast aru, et kas see, mida ta vaatas, oli superjama või Superjama või The Superjama.
Noh jah, šedöövrist jäi küll tiba puudu, aga asi seegi...
Film ise..
...on äksõnfilm, mida on segatud nindža-äksõnfilmi elementidega, millesse on vastavalt toodud sisse ka ninja-filmi elemente, pluss natuke aurupunk-i hõngu ning segatud neid veel tõsise annuse vesternikuubikutega, millesse puistatud digimälli ning seda vaid selleks, et kogu kompotti veel kõik teadaolevad Bekatijuured ja ladvad sisse suruda ... ahjaa, sinna juurde veel - no oli seda nüüd veel vaja - oli lisatud kole palju mingit šüzeevärki ja selle liiga üksikasjalikku arendust, aga elasin üle.
Ehkki jah ja tuleb tunnistada, et seda viimast poleks absoluutselt vaja olnud või siis oleks seda vaja olnud, aga äärmiselt pinnapealselt, sest tulemusena jäi kohati sama mulje, mis eelmise Rogue entertainmenti filmi puhul - Season Of The Witch - et stabiilselt parim osa filmis oli naisepeaosatäitja. Nu vähemalt sellest hetkest alates, kus tema karakter ei üritanud enam karmi westernichicki mängida ja rahuldavalt keskmine näitlejaanne sai rahus ilma üle- ega alamängimata lõputiitriteni edasi veereda.
Igastahes saavutati selle süzeega üleküllastamise tõttu kõigest üks kuradi mõnus löömakino, kus kõik vähegi märulistseenid on vinged ja ülepunnitatult digikunstilised kaadrid olid lummavalt totrad või lihtsalt mõnuga ülepunnitatud, aga kõik, mis eelpoolmainitute vahele jäi, lonkas ja liipas igat meetrit - igavalt lonkas ja liipas muuseas.
Lõpetuseks:
Ehk siis kõikidele õigustamata ootustele vastupidiselt on tegemist piire nihutava absurdiäksõniga, mis ei liiguta - kahjuks - mitte mingeid piire absoluutselt mitte kuhugi ning haiseb üldjoontes selle järgi, et Okeaanid on üritanud Hiinat teha.
Närvi ajas ka see, et pidevalt jäädi poolele teel pidama, sest - no krt - kui juba ninja-western, siis võiks ju ka lõpulahing kahe vana ninja vahel aset leida lendamise -hüplemise-tõmblemise ja üksteise coltidest tulistamisena, kus mõõkadega hoitakse end aint õhus või laetakse nende abil püstoleid... mingit moodi.
Igatahes jah, lisaks märkisin veel üles puuduva baarikakluse ja selle, et keegi ei muutnud ennast korrakski nähtamatuks - ehh, tänapäeva noorus.
Hinnang numbris, lisamölas:
Ninja-westernina: 4/5 e. kui juba ninjawestern, siis olgu ninjawestern ja seda koos baarikakluste ja värkidega. Praegu jäi kohati mulje, nagu oleks tahtetud mingit päris filmi teha.
Aksõn Fantaasiawesternina: 4/5 e. Ainult klišeedesse takerdumine oli see, mis sellele kinole luugi peale lükkas - oleks tulnud ikka vinte peale kruttida kuni veri väljas.
Kokku: 8/10 e. õppetund Rodriguezele teemal, et kuidas tuleb kultus-saastakinost paroodiat teha...
Mujal:
The Warriors Way
(New Zealand 2010)
IMDB: 6,3/10 (3122 v)
Rotten Tomatoes(Critics): 49 %
________________________________
Ja järjekordselt võtsin ma hunniku + hunniku megahäid shotte, mis kõik lapikuks muutusid ning seega rahulduge netist leituga.
(pics: Google ;))
No comments:
Post a Comment