Kuskil 95/96-l aastal kuulsin esimest korda sellisest nähtusest nagu Viking-Metal ning sellega kaasnes ka infokild, mis käsitles Falkenbachi kui Viking-metali loojat, kuningat ning kurat teab mida veel*.
Kuna keegi järgmistel aastatel minu meeletut infopagasit revideerida ja updeitida ei tahtnud ning kuna ka "Magni Blandinn ..." plaadile oli veripunase markeriga raiutud aastaarv 1992, siis kolistasin ma kuni mineva aastani mööda erinevaid laudkondi ringi ning kiitsin Falkenit kui jumalate kingitust ja kõige olulise algust.
Kes teab kaua mu eksirännakud kestnud oleks kui doomilegend Isa Pjotril poleks jätkunud mehemeelt, et mind mu järjekordse viking-metali ajaloo kiirülevaate ajal turvisenööpi pidi eemale lohistada ning nurgataga kõrvakiilude saatel mulle hüsteeriliselt "Bathory ! Bathory ! Bathory !" näkku karjuda.
Igastahes jah ning see pisike ja 15 aasta pikkune vahejuhtum selleks ja jätkame üllatuslikul kombel teemat hoopis Falkenbachi viimase albumi rajal.
Falkenbach-i muusika on midagi mida võiks nimetada äärmiselt üheülbaliseks ning igaks juhuks lisan siia lõppu, et tegemist on sellise nö viimase peal üksluisusega.
F-i albumid jooksevad pea kõik kuskile sinna "kamp hambuni relvastatud tüüpe marsib ja marsib ja marsib mööda teed, vahepeal vihmas vettides, siis päikse käes higistades" atmosfääri ning tänu aeg-ajalt sisse tiksuvatele muusikalistele erinevustele võib aru saada selles, et kas nad lähevad kuskile või juba tulevad kuskilt või et kas nad takerduvad vahepeal kuskile padrikusse või istuvad hoopis paariks minutiks mõne oja veerde maha.
Tiurida selle koha pealt õnneks üllatusi ei paku ning juba introst alates on aru saada, et sama sõjasalk on jälle teele asumas ning nüüd on aeg klapid pähe suruda, ennast külili visata ning hakata neile nägusi, sõjariistu ja kogu teekonda koos põhjustega ja muu juurde kuuluvaga juurde maalima...
H: 5,5/6 e. Täpselt ja samas mitte üldse sama Falkenbach, mis kõigil eelnevatel kordadelgi ning ilma igasuguse hinnaalanduseta. Täispunkte ei viska sellepärast, et minu kõrvade ja vaimusilmade jaoks jääb ta "Magni Blandinn Ok Megintiri-le" tiba alla.
Parimaks nii tekstilt kui ka viisilt, siis "Where Hes ravens fly..." ja mainin veel, et enamus Falkenbachi lugudest on äärmiselt pohmelli ja unesõbralikud
________________
*90-l aastatel räägiti iga metal-bandi kohta mingeid hulle ja harva paikapidavaid jutte.
No comments:
Post a Comment