Van Diemen's Land e. Inimkonservide eripära kaugokeaanias.

Algus, lõpp ja keskkoht.

Kannibalismiteema raamatutes/filmides on ikka minu jaoks kaasatõmbav olnud ning seetõttu on läbiloetud ka lugematuid hulk sopakaid ja kõvakaanelisi, kus tants inimliha ümber käib. Eredaimalt on meeles tatikana Tarzanist loetud stseen, kus nõrkenud Rokoff -või mis iganes selle Tarzani arhivaenlase nimi oli - ööpimedas paadis, John Claytoni poole roomab ning kogu oma näljastvõetu rammuga taskunuga lahti tõmmata üritab.

Kõva, lugesin vist kordi ja kordi ning pean seda ka Tarzanisaaga - minu poolt loetud hunniku - parimatest parimaks kohaks.

Muidugi, tol korral päris maiustamiseks kätte ei läinud, kuna muidu oleks tulnud kolmanda osa pealkirja oluliselt muuta, aga see-eest on teisi õnnetuma ja veel õnnetuma saatusega reisijaid, reisikaaslasi ja muidu päevikupidajaid olnud.

Kasvõi see Andides grilliv jalkameeskond Uruguay-st, inimsööja-vampiiri päevikud Nelli Teatajast või mõni saastafilm, kus lõpplahendusena pahad inimsööjad heade inimsööjate poolt nahka pistetakse vms - Cannibal Holocaust näituseks.

Muuseas, sellest kinost ootasin ma tänu heale algusele - ning nagu hiljem selgus ka mälupeetusele - midagi enamat, aga sellest ka kohe...

Antud film andis juba alguses lootust et tuleb midagi asist, sest kas saab olla veel karmimat inimsöömiskoondist kui põgenenud sunnitöölised- vaevalt.

Jälgisin filmi iga sekundit kõrgendatud tähelepanuga ning jokutasin isegi valjuhäälselt nõutud suitsupausidega, aga midagi ei toimunud.

Tüübid jõlkusid ja jõlkusid ning filmi absoluutlaeks jäi esimene mõrv, kus kamp tüüpe kirvega šokkilöödud tüüpi nagu siga veristama hakkab, aga sellest edasi ei toiminud enam midagi, mida võiks kasvõi haltuurakorras huvitavaks nimetada.

Kaadrit jäi aina vähemaks ja vähemaks, ilusad maastikupildid asendusid samasugustega ja veel samasugusemate ilusate maastikupiltidega ning kui juba pool kogu kambast nahka pistetud sai, siis oli mul juba tõsiselt raske ennast paigal hoida.

Spoiler e. ennetav abi

Nüüd spoilerdan veel rohkem, sest ma ei taha isegi vihavaenlasele saada osaks selliseid Sisyphose piinu, nagu ma ise seda filmirulli lõpupoole veeretades üle elasin.

Okei - kuskil viimaseks veerandiks jääb alles ainult kaks meest. Muuseas - ka siis ootasin ma, et kohe-kohe toimub midagi ägedat ning nüriilmeline film saab endale kohe vägeva kuue, et umbes nii need kaks olidki alguses kokkuleppinudki ning ka umbkaudu välja arvestanud, et mitu iseliikuvat lihakonteinerit nad kaasa haaravad või midagi muud ennenägematut, aga ei..

Pingestatud õhkond selles mees-mehe vastu toimuvas kõõrdpilguheitluses oli võib-olla isegi olemas, aga selle tajumine oleks võimalik olnud vaid siis, kui film oleks sellega alanud.

Noh ja lõpuks jäigi ainult üks ning siis tulid saatetiitrid, mis rääkisid sellest, millest oleks see kuradist neetud film võinud hoopis rääkida !!!

Kopin need siia, et inimesi säästa ning-et mitte maailma kõige andetuma subtitristi tiitlit saada, siis teen seda in english.

Pearces confession of murder and cannibalism was rejected as a coverup for his mates at large.

He escaped Macquarie harbour a second time with fellow convict Thomas Cox.

Cox's mutilated body was discovered not far from the settlement.

Alexander Pearce was hanged at Hobart Town Gaol on July 19th, 1824.

Ja kui ma nüüd seda teksti netist leida üritasin - et ennast ümbertippimisest säästa - leidsin ma Wikipedia lehekülje ning kuskil ajutaguses hakkas koitma, et ma olen nii Cox-i kui Pearce-i nime ja nende sõbrasuhte üksikasju kunagi mingi raamatu ääremärkusest lugenud.

Huvitav mis emotsioone see äratundmisrõõm minus tekitama peaks ?

Ah, savi.

Hinnang numbris lisamölas:

Filmina ellujäämisest kannibalismiteel: 2/5 - ehk liha söödi küll ja nätsutati ambid ka peale, aga see ellujäämisosa oli kohutav tüpaaž-sitt.

Dramaatilise ajaloofilmina: 1/5 - dramaatikat sülgas nagu püdelat sitta keskmise poliithoora randmeümber mässitud häälepaeltest ning sünge, hämar, vajuvalt rõhuv ning tajumatust pingest sädelev atmosfäär - ehk dramaatilisusest pulbitsev igavus - vaheldus ainult piltidega ajalooliselt igavatest pinnavormidest ja metsakultuuridest Uus-Meremaal.

Kokku: 3/10 e. midagi sellist tundsin ma Avatar-i ja Robin Hood-i vaadates. A'la et tuleks nüüd ometi midagigigi, aga ei tulnud ning midagi sarnast saaks kokku, kui Valhalla Risingust kogu peks välja jätta.

Kuradi Tallinnfilm ma ütlen !

IMDB: 5,9/10(1062 v.)

Hoiatus: Piltidel ei sööda ühtegi inimest!

Jõulumeem 2010 e. not another filmiarvustus!

Et siis herr Kober otsustas mu püha rahu rikk..spämmida ning pommitas meemi minu rahumeelsesse komentaariumisse. Ah krt sellega enam - tegin ära!

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Jõulud mulle põmst meeldivad, aga jõuluaegsed inimesed ja nendest tulenev hüsteeriline jõulumeeleolu ei meeldi. Mäletan et väiksena sisistati mulle pidevalt et: "jõulud on rahulik aeg , siis mängitakse raulikumaid mänge", aga kuna seda tehti puhtalt selleks, et saaks ilma minu taustamölata telekat vaadata(vms), siis ei võtnud ma seda "jõulurahuvärgensit" eriti tõsiselt.

Aga jah, närvi ei aja mitte jõulud või pööripäev vaid see, et kõik punnitavad ja tahavad luua midagi mida pole võimalik ning üldjuhul pole ka perekonnale/suguvõsale omane.

No kui perel pole koossöömise kommet, siis mis mõtet on järsku kõigil püha õhtusöömaja imiteerimist nõuda - kes selles positiivse emotsiooni saab. Passiivne nõustumine võib olla ju kellegi jaoks lahendus, aga mis positiivse seose see jõuludega tekitab?

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid seda veeta?

Ma ei tea, hetkemeeleolu tekitab selstkonnavajaduse või vajaduse teatud inimese seltskonna vastu. Noh, ma ei tea seega - Chuck Norrise, Jüri Kallase ja Tarja Haloneniga näiteks ning toanurgas, kuusepuu kaitsvas hämruses mängiks Rämmstein meeleolumussi.

3.Milline on su esimene jõulumälestus?

Hehh, mul oli seljas sinise-punasekirju särk ning kätevahel kingituseks saadud karbitäis hiinas toodetud PLASTMASSsõdureid. Jõuluvanaks oli naabriplikade S-i ja L-i isa ning Känd pidi temaga kingituse pärast kätt suruma.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Ei, minu hirmud olid pigem sellised abstraktsed ja harva mõneks isikuks/asjaks koondatavad. Muuseas, eelmises vastuses mainitud jõuludel nägi mu kallis õeraas jõulutonti esmakordselt ning tema küll kartis. :)

5. Parim jõulumälestus?

Negatiivset jama seoses jõulukommete ja meeleolu tagaajamisega on nii palju, et võitjaks osutusid jõulud kus mul oli ilge pohmell.

Otto oli külas ning lakkusime laiskvorsti taktikaga šampust. Teises toas mängis Jamez Battlefield 1942-e ning käis aeg-ajalt uksestsisse mulisemas, et kuidas ta jälle kellelegi granaadi tasku toppis ja kui kibe netisõjamees ta on - üldkujul täitsa bro jõululauba oli.

6. Lemmik jõulutoit?

Mulle ei meeldi verivorstid eriti ja verikäkk on minu arust räme saast, kartul-liha teen ma ka muul ajal, aga see-eest meeldib mulle isetehtud pizza ja isetegija ei pea üldse mina olema. Seega - soe pitsa, millele lörakas külma hapukoort peale lödistatud ning koos punaste tomatitega annab vähemalt värvide poolest jõulutoidu välja küll.

KRT! MANDARIINID unustasin ära !

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Käin korra vanavanemate juures, aga loodan, et peamiselt kodus...ehkki Metsavanal oli mingi plaanialge kui ma õigesti mäletan.. seega jäävad siis vähemalt Halonen, Rämmstein ja Norris ära ning Jürka suhtes poleks vast ka mõtet lootust hellitada.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone.

Otseselt mitte, aga vanaema kingib mulle alati kiirloto pileteid - seega olen ma jõulude ajal tradistiooniliselt kirglik õnnemängur.

Muuseas, Lasnagorsky venelastel oli 24. detsembril tradistioon eestlasi peksta. Et umbes kes tänavalt kätte saadakse tambitakse julmalt läbi - ma ei tea küll otseselt ühtegi peksmisjuhtu, aga see eest on mul miljoneid tuttavate-tuttava-tuttavaid kellega see juhtunud on - mõnega isegi mitu korda. Seega tasuks infosse tõsiselt suhtuda.

9. Sinu jõulukingisoov?

Ma ei taha otseselt midagi kohustulikus-traditsioonilises korras, se's mõttes, et ma eeldan ise, et minult kingitusi ei oodata ning teen ma neid spontaanselt ning hetkemeeleolu alusel. St. muidugi üliharva, aga see ei ole taotluslik. Täna näiteks kinkisin Rentsile Jõuluvana sünnipäeva puhul pusa, kuna ca nädal tagasi ma arvasin, et see oleks hea mõte ja emale kingin kõrvaklapid, sest siis saan ma enda omad tagasi küsida, ilma et ma tema skype-sõltuvust kahjustaks.

Muuseas, herr Isa ütles kunagi, et mingil hetkel inimese elus asenduvad normaalsed jõulukingid sokkide-trussaritega ning see aeg ei pidavat lõppema - umbes nii ongi ja SEE EI OLNUD NÜÜD VIHJE!

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?

Mingid Lõuna Koeras toodetud ülisaapjad talvetossud, Super-cracks oli tootja ja aasta oli 1988. Kahju et sellist firmat enam ei eksisteeri, sest need oli tõsised üle-gorsky tossud ja ei lagunend ka väga palju.

Läks vist kaks aastat enne kui tumerohelised Doc. martens-i 7-holerid nad jalanõude troonilt minema kupatasid - mitte, et ma oleks tollal Doc-idest väga palju teadnud või üldjoontes pidanud - lihtsalt ägedad olid - aga need ma sain niisama ilma jõuludeta. (Vanuses 0-11)

Raha, sest selle-eest ma saan endale midagi vajaliku, selgasobivat/mahtuvat või lihtsalt ägedat osta. (Vanuses 12-28)

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Loll küsimus, Sina loomulikult!

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Ma ei soovi vaid soovitan - tehke ise oma jõulud nagu teile meeldib ja pidage neid, mitte ärge kopeerige Eesti rahva jõulukommete entsüklopeediat või mõnda lolli Hollywoody perefilmi ning muidugi soovitan ka Eric Forsbergi MEGA PIRANHAT ja Akira Kurosawa 7 Samurai-d.

Side lõpp!

The Legend Of Chuck Norris e. mängin Xipe-i

"No oli ka aeg!!" - ütleks mina selle kohta. Chuck Norris on keegi kellest võiks kasvõi terve tosintuhandejagu dokumentaale ja muud jeberniiti valmis vändata -rääkimata siis reklaamiklippidest või antud juhul treilerist.

Igastahes olen ma nüüd lisaks Strike Commando-le ja Once Upon A Time On Total Gym-ile, veel ühe Chuck Norrise filmi lõpuni vaatand või noh, okei - ma vaataks kui selline film oleks, aga see on põmst sama, minu jaoks.

Enjoy the bad taste!