Troy e. tuli pimendatud linnas ehk puust hobune

Alustan juttu....

....lausega, et Troy on üks filmidest, mis mulle rämedalt meeldivad...

" Ei! "

" Ärge minge blog.tr.ee-sse tagasi, las ma räägin lõpuni..."

" HEI! "

" No ise teate! "

Mina igastahes mulisen edasi, kuni valgetes kitlites onud kohale jõuavad.

Filmist üldiselt ja säästukorras:

Tegemist siis filmiga, mille baasiks on Trooja sõja ajaloolaste versiooni ja legendi segu ning alusraamide segamine on õnnestunud ja suures osas on suudetud sellest kinni hoida.

Kuulu järgi pidavat Titaanide klirin lausa kohutav olema, tänu sellele, et Kreekast on seal täpselt nii palju järele jäetud kui homoseksuaalsuse järgi lehkavad mehed ning sedagi üsna vähesel määral, kuna Isa Pjotr jättis meestevärgensi oma titaanipostis mainimata - tema puhul täiesti ootamatu arvustuslahendus.

Igastahes, nagu ma juba ütlesin, ei ole algteema käsitlusel suuremalt jaolt häda midagi ning suurim bläkk kogu filmis seisneb hoopis füsioloogias. Täpsemalt öeldes lahingustseenides.

Tõesti, kõik kohad, kus rohkem kui mitu meest mõõkadega vehivad, meenutavad taidluse poolest halvemat osa 60-test aastatest.

Lisaks vihiseb kaamera mööda lahinguvälja ringi, erinevad vaatenurgad (kokku siiski 3) vahelduvad kosmilise kiirusega ning seda kõike selleks, et lõpuks kahe mehe face-offil pidama jääda... nagu kuradi hokimatš, aga mitte epic battle.

Paraku on nende suurejooneliste terataplusfilmide puhul see kuradima sõdimisvärgens vaata et kõige olulisem osa ning kui arvestada, et kirjade järgi oli Trooja piiramine tollase ajastu suurim sõda, siis peaks seda madistamist olema seal rohkem, vihasemalt ja ägedamalt kui seal tegelikult on.

Aga räägime positiivsest poolest

See, mis filmi minu jaoks kuradima heaks teeb, on just nimelt tegelaskujud. Kõrvaliselt siis Hektor, kes mõtlemise järgi kuulub paari tuhatkonna jagu aastaid ajas ettepoole, kuna väljendab avalikult enda põlgust nii jumalatele lootmise kui ka preestrite ennustuste/ettekirjutuste usaldamise suunas ning peamine karakter ehk siis filmi põhitegelane Achilleus.

Tõesti, ma pole näinud ühtegi ameerika taplusfilmi, kus oleks viitsitud nii hea tegelaskujuga lagedale tulla, kui Brad Pitti kehastatud isend Troojas.

Iga hetk nimetet mõõgakangelase ekraanilolekust on täielikult nauditav nii sõnas kui pildis ning Achilleus lihtsalt tambib jalge alla ja lükkab kannaga seljataha kõik selle, mis ülejäänud filmi mannetuks teeb.

Okei, Orlando "Paris" Bloomi kehastatud nõdrameelsust ta päris varjata ei suuda kuigi tegelikult on filmis teiste karakterite olemasolu ja nende silmapaistvus samas seisus, mis Achilleuse ja teiste tollaste vägilaste oma filmi stooris, nad lihtsalt ei paista välja või pigem - neid pole olemas.

Lõpetuseks...

....mainingi, et oleks filmi nimeks pandud Achilleus ja kõik muu muutmata jäetud, siis oleks vaatajaootuste rõhuasetus paigas ning tegemist oleks kõvasti paremas kirjas oleva kinuga kui see Troy nimeline käkerdis seda hetkel on.

Hinnang numbris, lisamölas

Achilleus kicks ass filmina: 4/5 - absoluutne oma rida ajaja ja kõigele mitte vägilasjärgulisele sülgav vägimees on filmi parim ja raskekaalulisim pluss.

Hektor on ka ok, Menelaosel pole väga viga ning Helena on vähemalt ilus, aga kõik ülejäänud rollituletised on ehedas vormis saaste, mis õnneks väga silma ei torka, kui vaadata osata.

Romantilis-taplus filmina: 2/5 - ehk põhirõumänss oli ilane ja Achilleuse kreekalik sõbrasuhe Petriklesega jääb kahjuks selle varju... Lisaks olid lahingud perversselt halvad ning ehkki filmis esines ilusaid plaane, on liiv ikkagi liiv - näita seda kus kuradi nurga alt tahes.

Ahjaa - Achilleuse laeva must puri ja tema Mürmedonide mustad turvised olid naljakad, aga jah - hardässide värk.

Kokku: 6/10 e. film mida tasub vaadata ainult paarile karakterile keskendudes ning vähemalt minu jaoks on sedapsi vaatamine kahte ja poolkolmandat tundi paigalvedelmist väärt.

MillWauke: 7/10

IMDB: 7/10 (125.179 v.)

Rotten Tomatoes: 55 %