Herkus Mantas e. Leedu Henrik

Räägin nii:

Igasuguste Sovjetikino filmide kätte saamine on teada tuntud porno ja nii oli ka selle Total War Centeris peitunud viite järgi leitud filmikesega.

Täpsustan veel igaks juhuks, et filmi isegi leiab, aga kuna mul on leedu keel suht roostes ja vene keele tase on langenud alla igasugust arvestust ja põhineb peamiselt erinevatel roppustel, mis tähendavad suguelundeid, siis vajan ma filmidest arusaamiseks inglise või soome keelseid subtiitreid, äärmisel juhul sobivad ka eesti keelsed.

Esimesena (1. nov.) proovisin mingisse leedu torrentijagamisjebaasse ennast sisse möllida ning tuginedes kosmilisele inspiratsioonile ja maailmateadvusele täitsin ka kõik vajalikud lahtrid - punased tärnid lahtrikeste ees on muuseas igas keeles mõistetavad.

Sisse mind muidugi peale regamise lõppu ei lastud, aga kuna olin tuvastanud nn. järelsõnas mingisuguse aktivija taolise sõnavärdja, siis otsustasin activation maili ootama jääda.

2. novembriks oli mul ootamisest kõrini ning otsutasin uuesti regada - teate, iga blanketi all on need kastikesed kuhu saab linnukesi teha, eksole- noh, seal olid ka, aga kuna mu leedu keele tase polnud 24 tunniga paranenud, siis seekord ma lihtsalt tegin kõik esimesest viimaseni linnukesi täis ning - voila!- kohe olin ka sisse logitud

Paha lugu on nüüd see, et arvatavasti hakkan ma nüüd 27 korda päevas mingeid news lettereid saama või kuidas neid leedu keeles nimetataksegi -novas gazotas ehk - aga filmi sain ikkagi kätte, Eng-subbedina ja puha.

Filmist ja ajaloost siis ka lõpetuseks:

Tegemist siis leedulasete oma kangelasega, kes peamiselt tegeleb ristirüütlite vastu sõdimisega. Midagi meite Meelise sarnast, aga mingi osava lükkega on suudetud venelastepoolne abi välja jätta - respect.

Tollasel ristisõdade ajastul käisid asjad nii, et kui vallutati mingi uus maatükk, siis võeti peale (vahe)rahulepingu sõlmimist alati pantvange, suunaga nõrgema poolt tugevamale.

Parimateks pantvangideks olid ülikute vanimad pojad - ka Meelist hoiti ju Kippeli raamatu järgi Rootsi kloostris kinni.

Film algabki sellega, et Ordumees süüdistab enda juurde kogunenud Leedumaa vanemaid enda tapmiskatses ning põletab nad elusalt.

Leeduma ordumeelseks valitsejaks saadetakse aga ennem mainitud intsidendi käigus põletatud vanema poeg Henrik, ehk Herkus, kes on kristlaste keskel üles kasvanud ning tema abil loodetakse ordumeeste saapaalust Leedus veel kindlamaks muuta.

Paraku aga on Herkus enamiku kristlikust õpetusest ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasknud ega kiirgagi puhtast orjameelsusest Saksa Ordu vastu ning esimese asjana otsutab ta kodumaale naastes ristikandjad sealt välja lüüa ning nii algavadki sõda Leedu vabaduse nimel ja konfliktid teiste vanematega.

Põhiline siis see, et Mantas on siiski ühest küljest kristlaste tões ja õiguses üles kasvatatud ja midagi on sellest siiski külge jäänud, lisaks on ta nende hulgas puutund kokku ka avarama maailmaga.

Tema sõdurid ja kaasmaalased aga ei ole, nemad on elanud Leedu metsades ning kummardanud jumalaid, kes tahavad vastutasuks antud sõjaõnne eest ohvreid põletatud sõduritena, aga mitte orjastatud rahvana ning seega ei taha keegi midagi kuulda vangivõetud ordulaste ellu jätmisest ja veel vähem nende rüütlisõna vastu vabastamisest.

Kahe heinakuhja vahel kõlkudes peavad mingil hetkel lihtsalt diplomaatilised lahendused otsa saama, ebadiplomaatiliste lahenduste tagajärjed on rängad ning kui vangi võetud sakslaste hulka satub ka tema kristlasest naisevend, kes on ka tema enda tänuväärne õpetaja, on seis äraütlemata kehv.

Kahjuks, aga on naisevenna saatuse lõplik lahendus ka filmi kõrgpunkt, kus filmitegijatel aur otsa sai, sest edasi läks film aina ja aina mõttetumaks ja igavamaks. Ideid ei olnud, lahingutel puudus igasugune säde ning viimane veerand koosnes juba suvalistest juppidest, mis olid ilma igasuguse üleminekuta üheks aru ja otsata kaadrijadaks kokku kleebitud.

Mingist hetkest ei huvitanud enam absoluutselt, et kes suri, miks suri ja kus suri ning üks ja sama voodilinade lehvides ringi ratsutav ratsaväelaste salk ei suutnud ka olematule tasemele langenud lahinguid paremaks muuta - kahjuks.

Hinnang numbris, lisamölas:

Sovjetikinolise ajaloofilmiga: 3/5 e. üllatavalt ei tinginud hinnet alla mitte propagandistlik toon vaid just füsioloogilised puudujäägid. Peamiselt auru otsasaamine poolel filmil.

Ajaloolise-draamana: 2/5 - esimene pool haaras nii luguloo enda kui ka draama poolelt niivõrd kaasa, et mind ei seganud selle vaatamisel ka ära lõigatud subtiitrite algus. Edasi läks, aga film tühjaks, lihtsalt tühjaks.

Kokku: 5/10 e. kui esimesel poole arvasin ma, et meite Viimne Reliikvia on lihtsalt värvilisem, siis teisel poolel sai selgeks, et ta on tervikuna parem. Lisaks, kuna järjekordselt tüüpiline Eesti filmiajalooline käkerdis nimega Nimed marmortahvlil on parem kui lätlaste Riia kaitsjad, siis oli seis vähemalt selle koha pealt win-win ning ma jäin riigitruude mõtetega magama

Kas ma kahetsen, et vaatasin ? Ei, tegemist siiski vähemalt pooles osa äärmiselt hea filmiga. Pealegi tekitas see minus uue huvi endise sotsbloki, sots-blokiaegsete ja järgsete rahvuskangelasfilmide vastu.

Peaks näiteks paar Tarass Bulba-d nüüd inertsist ära vaatama või on ehk kellelgi mõni Jamõk Vägilase ekraniseering?

Mujal:

IMDB: 7,4 (64 votes)

Tegemist pole treileri vaid muusikavideoga, mis sisaldab katkendeid filmist Herkus Mantas