Monday, January 31, 2011

Serj Tankjan - Elect The Dead/Imperfect Harmonys


Njaa, Serjikesel on puudu just see pisike säde, mis geeniusest geeniuse teeb, ehk siis geniaalsus ning sellest tulenevalt pakub ta suurt kunsti, aga annab odavat saasta, mis on emotsioonitu kui üleeilses pudelis loksunud peedipära.
Rõve aatelisus, võltssentimentaalsus, sürrealismi tagaajamine ning selle kuulajani toomiseks mõeldud odavailmeline helikompott koos lamedate tekstidega.
Muuseas, inglise keele ja kõikide teiste keeltega on üldse nii, et kui ikka A-keelena ei jaga, siis ei ole mõtet ka selles sügavamõttelisi laule kirjutada, kuna tulemuseks on üheülbane ning piinlikust tekitav tühjajampsimine, mis kõlab nagu oleks selle autoriks neljateistkümne aastane emopoiss Väätsa-Jõesuust.
Võtmesõnadeks on depressioon, sotsiaalne ükskõiksus ja mandumine ning muidugi patsifism. Patsifismi lipuga meeldib Tankjanile väga lehvitada, kohe nii väga, et vaata, et Nobeli rahupreemia laureaadiks ei trügi. Põmst on ta selle samapalju ära teeninud kui Obama, ehk siis mitte üldse, kuna ega ta sel teemal midagi öelda ju ei oska. Lihtsalt leelotab ühte sama jama ning kasutab üllaid põhifraase koos märksõnadega "süütud lapsed" ja "nafta" - nõrk kommerts ü.s..

Ohjahh, odav tiivaripsutus kõrgete kunstidega ja kavkassivälimuse ja aktsendi eksponeerimine, ehk siis Sytem Of a Down ilma System Of a Downita ning nagu plaadiümbrisestki aimata võib, on tegemist lahja kleepekaga nii muusikast kui kunstist, mida vaid kohalikud kampsunid millekski ülevaks suudavad pidada.

H: 2/6 - üks punn kummalegi albumile ja - ei, sa pole Picasso, ei, sa pole Gandhi ja Valgest Armeenia tuvist jääb ka üht koma teist puudu.


Elect The Dead (2007)
Imperfect Harmonies (2010)





8 comments:

J said...

Selle jorsi nimega olen täpselt ühest kohast kokku puutunud ehk siis telesarja fear itself introst...
http://www.youtube.com/watch?v=G1yXroUqIis

kuhu lugu tegelikult sobib, a kui täispika laulu sikutad, siis selgub, et mingi emomine tuleb veel sinna otsa. Mis tähendab muidugi, et selle looga nimetet artistiga tutvumine algas ja lõpes.

aga intromuusika on kõva. Niimoodi introks.

Kalmsten said...

Nu tal on enamus lauludes midagi ja see midagi on tema laulustiil ja idamaiselt eksootiline arbuusimüüja aktsent.
Kogu kompott on ühesõnaga nõrk, kuna ilge tahtmine äranämmutatud sõnumeid edastada ja suurt kunsti teha segab vahele ja sõidab üle.
Eriti nõme on see, et SOAD oli enne Tankjani emo-egotsemist korralik punt.

Kalmsten said...

Krt, see intro ün küll korradi kõva. Mingi 10 + kord jookseb juba. :)

J said...

A ära tollest mingit ülemäära kiirustatud arvamust võta, et ehk sari ka mingis totsast hea on.

Kalmsten said...

asoooh, pidasin siin juba aru, et ehk võiks isegi alla tirida. Mõned episoodid prooviks või nii, aga jah...sittah

J said...

Ta on noh selle Masters of Horror telesarja kolmas hooaeg, ainult et enamus masters of horroreid, nagu John Carpenter, Clive Barker, Tobe Hooper, Dario Argento, Takashi Miike on kõik jalga lasknud, ehk siis nimemuutus on vaataja vastu aus olemine - see on sari, mis oli masters of horror, aga enam ei ole.

Vaata pigem masters of horrori esimene ja teine hooaeg kuhugimaale ära ja siis arvesta, et kõik, mis sulle seal meeldis on tõenäoliselt kolmandaks hooajaks läinud ja kõik, mis sulle närvidele käis on proportsionaalselt kasvanud.

Ehk siis kolmest nähtud osast ühes tead peaaegu midagi oli ja selle kohta võin ausalt ja häbenemata öelda, et see oli niimoodi keskpärane täiesti.

J said...

Osa 4 on vist eriti hea näiteks.

Pruut saab pulmapäeval kirja, et ta peigmees on sarimõrvar. Misjärel ta laseb paaniliselt ringi terve episoodi, et uurida oma kuti tausta. Küsitleb inimesi, uurib, kas sel on tõsi taga, kust see kiri tuli, jne.

Ja siis lõpus tuleb püänt. See tüdruk oli ise tegelikult see sarimõrvar ja see kiri oli mõeldud ta kutile.

tadamm.

Ahjah, vabandust, et selle osa ette reetsin ja terve vaatamise mõnu ära võtsin.

Kalmsten said...

No jah, et originaalsuse ja ootamatus efaktroiteg aon vehkima hakatud jah...mõhõh.
Tegelikult on see umbes nagu seadus, et kui iga "muidu sari" läheb ideede lõppedes ulmeks kätte, siis ulme ja õudussarjad hakkavad ideede lõppedes "peadpööritava originaaluse", "ootamatute lõpplahenduste" ning "värskete ideedega" hiilgama.