Niisiis Boot party*.... Kui esimestel reliisidel nõrgus kuttidest siirast tahet kõik ümbritsev segi peksta, siis praegult on need soovid suh't taandunud ja enamasti sellesama korralikule SRR/Oi! bändile surmavalt mõjuva "muusikalise edasiarengu" taha.Ehk siis on tüübid mingihetk avastan'd, et "damn , check it out boys - i can play with almoust three acords with no trouble at all !" ja sinna see läheb.
Tegelikult ei oleks muusikaline mitmekesisus ju halb, kui seda suudetaks enam-vähem "maitsekalt" esitada.
Kui sa, aga virutad, kurat, igasse kolme( + 0,5**)duurilaulu sisse paar "soolot" , paar riffi, mõne bassi triblamise ja nende vahele veel midagi, mida patuga pooleks võiks ülilühikeseks trummisooloks nimetada, siis veerand albumi peal ei ole see enam uus ja huvitav, poole albumi peal pole enam halenaljakas, kolmveerandil hakkab tüütuks kiskuma ja lõpuks on juba asi naljast kaugel e. siis - liiga palju muusikalist mitmekülgsust tapab muusika.
Tekstid on endiselt- Skinhead, working class, drink, boot party, skinhead, working class, drink, boot party etc. teemalised, aga tigedus ja tõsiseltvõetavus on neist kadun'd, sest
kui "Headstomp-i" B.P. tekitas mulje, et kutid käiva'd stuudios sissemängimise vahele restorane segi peksma ja sillaalustes "paruneid" ja "vonne" siikimas, siis "B2C" Boot party poisid läksid salvestamisele vahelduseks hoopis Burger King-i kerget suupistet*** rabama ja Go-Cart-idega sõitma.....
Natuke vale mulje SRR-i kuulamise kõrvale vai mes?
Üldjoontes siis kokkuvõtteks:
Natuke lahjavõitu, tee mis tahad.
Rabatakse küll mitmel korral hardcore järele, kuid burksi õgimisest tekkinud "sangad" segavad käte kiiret liikumist ja seega seda va hardcore-pauerit kätte ei saadagi, ehkki lootust antakse mitmel korral ja pettumust valmistatakse umbes samapaljudel kordadel...
Hinne: 2/5 - e. ta on endiselt hea, aga kõva kraadivõrra nõrgem kui "Headstomp"- võta millise nurga alt tahes.
Pohmakaga:(+0) Muidu pole häda - selline "rahulikum" Skinhead R&R, ehkki ettevaatlik tasuks olla ühislõugamiste korral, mida iga paari laulu tagant refräänidesse sisse viskab. Tõesti, need võivad "pahadel päevadel" psüühhikale liighäirivalt mõjuda("Believe mei - i know what im talking abõut!").
Kokku: 2/5 e. kuulata tasub, aga allakäik on täiesti esindatud ja millise albumi see seiani paremaks on teinud?
Ps. ja kui keegi luges/kuulas Steel Toe Solutioni jutukesest lauluteksti/laulu "Wrong Side Of The Pond" siis üks laulusõnumi adressaat on nüüd kindlaks tehtud ja siia bloogasse tiritud ;-)
PPS. Kokku peaks Boot Party-l (U.S./California) olema neli albumit, kui kellegil kaks ülejäänut olemas on, siis võib lahkelt jagada, ma luban! :)
__________________________________
*
Boot party- n. the kicking and stomping of a person by a group of attackers.
**
(+0,5 duuri)- see on see duur mida tavaliselt ei suudeta isegi stuudios - vaatamata Villlu Tamme abile - välja mängida, aga paraja raksatuse lööb siiski sisse ja helijadas on see nagu persevahesse kleepun'd sitapaberi tükk - esteetilises ja positiivses mõttes muidugi. :)
***
Kusjuures ma olen kindel, et nad nimetasidki seda "kergeks suupisteks" mitte "õgimiseks" või "mingiks toiduvärgensiks" - meite keelde ülekantuna.
No comments:
Post a Comment