Tegevus käib siis ühe maanteelt leitud Valge Saksa Lambakoera ümber, kes on tore ja armas kutsu, ehk siis rebib perenaist rünnanud vargaid juppeks, hüppab läbi klaaside, toob susse ja ajalehti ning näeb lihtsalt nunzä välja, aga koeral on üks pisike viga.
Nimelt on nn. white dog, mis tähendab maakeeli, et kasutades ära koerte must-valget nägemist on ta õpetatud inimesi ründama nahavärvi järgi.
Tulemus väljendub selles, et kui pimedal tänaval satuvad kokku kohevakarvaline valge kutsu ja eebenipuukarva nahaga neeger, siis on mõne aja perast ainult jupid taga - neegrist ofkorss.
Selline originaalsel ideel põhinev ja rassismivastast loosungit kandev film, mis ei ole küll tüüpiline hea/paha nämmutamine, aga mille teostus lonkab see-eest mõlemat jalga.
Esiteks lööb nõrk tesotus välja selles, et niigi naivismist lähtuv tegevus muutub aina ebaloogilisemaks, mida kaugemale film ennast ketrab ning kolmveerandist alates pannakse juba suh't lõdva randmega ja puhtalt mööda.
Teiseks, tänu skripti kirjutatud ajuvabadustele paistavad tegelased - lisaks halvale näitlemisele - ka kohati nagu ajuhälvikud ning ainuke tõsisemaid emotsioone esilekiskuv karakter on koera endine omanik, kellel ma tahaks ahjuroobiga lõusta ja ribid sisse peksta, lisaks veel ära kastreerida ning kui ment selle ajaga kohal pole, siis veel üht-koma-teist tema kallal improviseerida, kuna olgu nende neegritega kuidas on, aga koerte piinamine kutsub minus esile mehise annuse orienteeritud marutõbe.
Olgu, nagu ma ütlesin, pole Romain Gary raamatul põhinev idee selle filmi nõrgem ja teostus selle tugevam külg ning kinuteose põhiväärtus baasneb üliägedate lambipenide dressuuril.
Loomafilmina: 3/5: penid(4*) said oma osaga hakkama umbes paark 'end korda paremini kui inimesed ning kolmest punktist esimene on puhtalt koerte ja koerajuhtide vaeva, punkt number kaks idee ning punkt number kolm on loomafilmi kui vaadatava filmi eest.
Thriller -draamana: 2/5 - tänu süzeekäikutele idiootselt käituvad karakterid rikkusid kogu dramaatika ning thrilliteemal ei ole ka kuigi palju kiidusõnu öelda. Kohati jäi nagu selline haltuuralehk ninasõõrmeisse.
Kokku: 5/10 e. selline keskpärane ja kergelt juba sitalehka junn ning erandkorras nõustun Trash88-a ja tema alter-egoga ning ütlen, et teistkorda ei näe põhjust selle vaatamiseks.
Muuseas, lastega vaadates tuleks kindlasti mainida, et kui loomi peksta, siis päriselus poevad nad öösel enda peksja voodi alla ja kui "paha laps" on magama jäänud, siis söövad ta ära - alustades teki alt väljaulatuvatest varvastest ning lõpetades kõrvadega.
Trash 7/10
IMDB: 7,1/10 (1768 kära)
*
Krt, osatäitjatenimekirjast tuli välja, et neid oli tervelt viis ning ehkki peaaegu on peaaegu sama mis puhtalt mööda, olen ma siiski tubli.
6 comments:
Päris jubeda ideega film, ma ei hakkaks üldse midagi sellist vaatama.
Muuseas selle filmi baasiks olev raamat põhineb tõsielusündmustel.
The film is based on a true story. While she was living in Hollywood with her husband, writer Romain Gary, actress Jean Seberg brought home a large white dog she had found on the street that seemed friendly and playful. However, when the animal saw her Black gardener, it attacked him viciously, injuring him. Afterward, the couple kept it in the back yard, but one day, it got out and attacked another Black man on the street but no one else. After this happened a third time, they realized that someone had trained the dog to attack and injure only Black people
Haige värk. Paha mõelda, mis vaene kutsu pidi läbi elama:(
Mõõhõõhhh...koer ju rassist ei ole...lihtsalt ründab esimesena, et "tumeda tooniga inimene" teda ei ründaks.
Fakk..tapku ise keda tahavd munnipikkuse, juksevärvi või türa teab mille baasil- ma ei keela - kui tõesti muud moodi elada ei suuda, aga jätku krt penid rahule, fakk!
Või kasutagu neegrite ründamiseks delfiine!
Tahtsin ennem kirjutada, et tapku või dresseerigu delfiine kurat, aga jutt kiskus liiga pikaks... ning pealegi kartsin ma hipide lausviha alla sattuda :D
Post a Comment