Trash-Can-Help
Vastuseks sain siis ühe nähtud filmi, ühe vist nähtud filmi ja siis kõnealuseks tuleva BOW, mis mul kohe kindlasti varem nägemata oli. No krt, ma ei usu elu sees, et ma olen võimeline kõrvaliste abivahenditega lendavaid hiinlasi unustama.
Nüüd on mainitud hetk käes....
...ning kuna vaevalt, et kedagi huvitab see, kuidas täpselt ma ca 120 minutilist filmi kuus tundi suutsin vaadata, siis hüppan ma järgmisesse hetke, ehk sinna, kus ma sellest juba kirjutama olen hakanud ja mida ma siis filmist kirjutan.
Filmist, hüpeteta
Silmist sisselennanud kinofilm oli järjekordne näide, et mingi sitase arvutigraafikaga inimeste siniseks võõpamine või tähelepanu endale tõmbavad digiverepursked ei asenda elusees igale viimaselegi statistinärakale piitsa andmist, et ta sõduri moodi vehiks, mitte idioodi kombel ringi ei töllerdaks.
Ehk siis massistseenid olid hiinlastele kohaselt massiivsed ning kahetsus rõhub hinges, et seiani pole ühtegi hiina suursõdimisfilmi kinoekraanilt näinud.
Paraku esines massistseenide vahel ka teisi stseene ning mõnedes neist üritati isegi kurvameelsust etendada, aga päris Blood Brothersi sügavusele õnneks ei laskutud.
Sorri, aga nuttev hiinlane ei mõju kurva ja kaastunnet äratava sõjaohvrina, vaid esimene reaktsioon on ikka, et tahaks raisale jalaga anda ning tööle tagasi kupatada.
Üldjoontes olen ma enivei mõlenud, et kas nad ise siis aru ei saa, et alla 1000 tsainamani ühte kaadrisse võtmine on puhas filmilindi ja aja raiskamine, aga jah-jah ning see selleks.
Muidu oli igate tänuväärt kinoteos, peaosatäitjad oskasid mängida, esines hiinlaste puhul varemgi silmatorganud heade karakterite pahaks muutumist ning veel mõned kannapöörded süžeekäigus, mida võib mõneti ka venitamiseks nimetada, aga see viimane oleneb juba ülejäänu kvaliteedist ja vaataja tujust.
Misasi
Tegemist siis pigem lahingu- kui sõjafilmiga ning sõdimise kohapealt pole sellele mitte grammigi ette heita.
Miks - sest paljude sõjafilmide viga on see, et lahingud lihtsalt võidetakse, sekkub mingi müstiline abi või löövad räsitud hinges järsku patriotismileegid lõkkele.
Esimese variandi puhul muutuvad kuuli ja odakindlad turvised paberiks, teise puhul ilmuvad kohale beerdragonid, sõbralikud terasoravad või head vaimud ning peksavad paharastidesse pugenud kurjuse koos viimsegi elunatukesega välja ning kolmanda puhul sureb keset lahingut heade riigilipu sisse mässitud väikelaps/naisterahvas ning muidu molutamisega silmapaistnud sõdurkond hakkab järsku sõdima.
Teisisõnu - vähe on filme, mille lõpplahingu otsustavaks saav faktor kuidagigi meelepärane on ning näiteks isegi ühes mu lemmikfilmidest - Aleksander Nevskis - ei ole ajalooliselt tähtis jää murdumine mitte otsustav, vaid alles põgenevat vaenlast järelesaatev nähtus.
Siin filmis oli mindud õnneks neljandat teed, ehk siis mõistus massi vastu.
Peategelaseks oli eriväljaõppega kindlustusspetsialist, kes sitta saiaks ning reovett püssirohuks muutes vaenlase ülekaalukat armeed tagasi lööma hakkab. Kangelaslikust oli muidugi ka, aga see oli teisejärguline ning tähtsal kohal olid ikkagi kaks aju - üks ühel ja teine teisel pool müüri.
Hinnang numbris, lisamölas:
Massiivse mõõgapeksufilmina: 5/5 e. nagu juba mainitud, oli näitlejatöö peaosaliste ja tähtsamate kõrvalosaliste poolt igate vastuvõetav ning madinal endal polnud üldse midagi viga, nii mõndagi tampimist vaatasin mitu korda. Fun!
Sõjamärulidraamana: 2/5 e. Draama - mis kuradi draama. Ei ole vaja, küll piisab äksõnist ja sõjast ka! Saame hakkama, ausõna. (Dedicated to Embassy of the People's Republic of China in the Republic of Estonia )
Kokku: 7/10 e. film, mille punktiriisujateks olid järjekordselt:
1. Hiina filmide põhiprobleem - nad ei lõppe ja ei lõppe ja ei lõppe.
2. Nutta tihkuvad tšainamanid, kes peaksid hoopis tööl olema.
No comments:
Post a Comment