...millest ma ei taha/ei viitsi/ei näe põhjust pikemalt kirjutada.
Last house On The Left
Oli film, mis pidi olema nii kuradi brrrrutaalselt õudne, et seda vaadates pidavat lausa brrrrutaalselt õudne hakkama - või midagi sarnast.
Brutaalselt igav oli ta küll, brutaalselt loll lõpp jäi kohe eriti hästi meelde ja nüanss, et ma brutaalselt lolle filme ei salli, püsis ka vaatamise ajal meeldes.
H: 3/10 e. .........absoluutne tühjus.
Filmi näidati mulle väidetavalt selle pärast, et seal pidavat näitleja olema.
Ei olnud või vähemalt silma igatahes ei hakanud. Lihtsalt kamp suht tuhme tölle ja töllitare, kes oma olemuse kohta üllatavalt hea sisuga filmi olid sattunud.
Ärge nüüd saage valesti aru - mitte, et filmi stoori midagi ülihead oleks olnud, ei olnud, aga halb ka mitte. Minule kui mitte-eriti-superhiiro-sõbarlikule-tegelasele oli see film lõppkokkuvõttes siiski kõvasti vastuvõetavam kui algustiitrite ajal tundus, aga üks näitleja oleks ikkagi võinud sees olla.
H: 6/10 e. tegelt see tsikk - Melodie - nagu isegi veits nagu isegi veits ju vastuvõetav isegi ju oli..
Postal
...oli kokkuvõttes üks suur-suur rodu igasuguseid piire ja norme ületavaid nalju, mille ühine nimetaja oli see, et nad kõik olid suht kehvad...Ei olnud naljakas, ei olnud lihtsalt.
Tegelikult suutis UB seekord isegi enamat: Spoiler! Filmis oli stseen kus George W. Bush ja Bin Laden kepslevad käsikäes üle aasa ning taustaks on kõrguvad tuumaseened ja ISEGI SEE EI OLE LAHE....
H: 3/10 e. kunagi oli mu arvutis Postal 2-e nimeline mäng, mis lihtsalt vedeles seal. Ise mängisin seda vist korra või kaks ja lõpetasin siis kui selgus, et laibale pealekusemine on mängu hiilgemoment ja mingi muhmeedlane mind õnnitluseks granaadiga viskas.. Igastahes olin ma sunnitud selle maha võtma, kuna Kirka harrastas seda minu juures pelamas käia.
No comments:
Post a Comment