Ja järjekordne Norra film minu silme ees ja ei saa öelda, et ta Norra kino ülplaanist väga erinenud oleks.
Teemana üritati näidata kahe erineva isiku ja nendevahelise sõpruse väljakujunemist, kinnises kasvatusasutuses, kuid sinna vahele loobiti niipalju tühidetaile, millede olemasolu saab põhjendada ainult filmi pikemaks venitamisega. Igastahes kippus kogu kupatus juba poolelt distantsil lonkama ja lohisema ning filmiblogijate ametlik arch-enemy, ehk siis härra Une-Mati kippus juba päris avalikult oma seatempe tegema. Igastahes, avastasin ma hooti, et ma pean pidevalt unega asenduvast huvist viimast välja rebima, et enda silmi kõnealuse ja ilma igasuguse rasvata lumepallisupi küljes hoida.
Kusjuures, kõige kohutavam filmi juures oligi see, et tegelikult ei näidatud filmis süviti pea midagi. Kõik oli pealiskaudne. Seda pealiskaudsust oli palju ja filmi enda tempo oli selline... laisk rabelemine.
Et mitmesse suunda, mitmesse mõõtmesse, mitmele tasapinnale ja igale poole mujale ka, aga tulemus nägi välja nagu juba öeldud - loid rebimine.
Umbes, et tahan küll kohalt ära saada, aga ei viitsi ja kas ikka ja... üldse. Selline Suur ja rohkem väikeisamaises kinokunstis levinud nähtus, et tahaks midagi öelda, oleks isegi nagu midagi öelda, aga ei ütle ja kui nüüd järgi mõelda...siis vist ikka ei olegi midagi öelda ning parem - ütlen kõike....ja/või mitte midagi.
Paha, keskpäraselt paha, sest noortevangla/koloonia eluolu kajastavatel filmidel on omad plussid ning nende vaatamist alustatakse teatud ootustega näha midagi, mis natukenegi mõnda närvisagarat liigutaks.
Kuradisaare kunn, aga ei õigustanud lootusi mitte üheski võtmes ja asemel midagi ka ei andnud. Kusjuures, asi ei olnud teps mitte selles, et tegevuskeskkond sarnanes pigem internaat-pühapäevakooli kui kuritegelike noorte koloonia, Skandi-liberaalsema versiooniga. Lihtsalt, nii kui midagi hakkas toimuma, said sa kohe teada, et tegelikult ei toimu midagi ja lõpus alanud tegelik tegevus, ehk siis lõpuspurdi huvitavuskiirust tuli mõõta ühikutes H/s e. haigutus sekundi kohta.
Mida veel:
Film oli üldpildis muidugi parem kui meie "Ma olen väsinud vihkamast", aga seda ei saa nüüd küll mitte mingiski variandis kiituseks pidada. Ehk siis jah, kokkuvõtteks - igav ei hakanud ja tegelaste tegemised tekitasid ikagi huvi, aga lõppmulje jäi äärmiselt kesiseks.
___________________
Noortetürmi-draamana: 3/5 e. Stampssteenidest möödaminek oli antud juhul ju positiivne, aga nende asemele oleks tulnud midagi muud panna.
Äksõn-draamana: 2/5 e. draamatikat natuke ju oli ja seda suudeti ka madalal leegil hoida, aga nn. äksõnit oli vähem. Ehkki - jah...lugu oli, aga esitust paraku ei olnud.
Koondhinne: 5/10 e. Tühjadesse kohtadesse võib ju alati lund lükata, aga peamiselt assotsieerub lumi siiski külmaga ja seda sama võib öelda ka selle filmi kohta.. jahe ja veniv.
Teised:
Kober: 6/10
IMDB: 7,5/10
Filmiveeb: 5/10
No comments:
Post a Comment