The War Lord e. absoluutselt maagiavaba tornifilm.

Sisu:

Kolmekümnendate lõpusirgel ristisõdija saabub koos kaaskonnaga oma uutesse valdustesse ning satub peale sõjahimuliste friiside röövkäigule, niigi väheste külaelanike suunas.
Kuna omandimõistest on peategelaseks olev mehapoeg täies mõõdus õigesti aru saanud, siis saab ta pahaseks ning peksab Friisimaa kanged poisid merre.

Paraku jätavad aga põgenevad paganad maha pealiku poja, kelle Lord Chrysagon-i kaaskondlik kääbus enda kasvatada jätab, nagu kutsika, kuna paganatest hõimupäälike (pant)vangistatud poegade lapsendamine oli kristlikes kuningriikides välistatud.

Selle, et tegemist on pealiku pojaga, jätab kahtlaselt punapäine kojanarr enda teada.

Ja noh, edasi hakatakse ääremaad valitsema, kindlust tugevdama, mida kahjuks väga palju ei näidata, kuna enamus filmilindist kulub külavanema tütre ning tema uue isanda vaheliste suhete tulevastele põlvedele jäädvustamisele.

Filmist üldplaanis

Tegelikult ei ole kogu film üldse nii väheütlev ja tüüpilises võtmes, kui eelnevast sisuülevaatest muljetuda võib.

Kahetunnisesse filmi on suudetud ära mahutada nii tollaste sinivereliste käitumise ja mõttemaailma ekraanilevisandamine ( esmaööõiguse diil - mis küll kärmelt peategelaste armastuse õitsele puhkemiseks ümberpöörakse) aga ka varakeskaja religioossete tõdede ja seaduste absoluutne segapudru, mis oli mõistetamatu ja kindlat seisukohta nõudvas olukorras peavalu tekitav igaühele, kel mingit tuntumat sõrmus näpu otsas ei tilbendanud.

Mainin veel, et tollased Pühad Tõed ja muud kamad ei olnud grammijagugi nii maa küljes kinni, kui nad praegu on. Uus Testament polnud veel korralikult valmis parandatudki ja kui ma sajandiga ei eksi, siis poldud veel Jeesuse kohapealtki kokku lepitud, et kas tegemist oli jumalapoja või mehe/inimesega.(*man or god)

Madinalisana veel, et kui ma nüüd meenutan, siis olen ma lisaks Sõjapealikule näinud kahte filmi, kus tornkindlust vallutatakse.
Kummagi nime ma ei mäleta, aga esimene oli oma alarahastatuse ning vaimuvaesuse tõttu suh't meeldejäämatu ogarik ning teine oli mingine poolenisti usutemaatika levitamise ja poolfantasy film, mida näidati miskisest idiootsete filmide filmikanalist... (*Teoorias midagi Faith Films Channeli laadset)

Kokkuvõtteks

Kirsiks tordil on see, et Schaffner on suutnud mööda vaadata ka paljudest ajaloofilmi "kohustuslikest" klišeedest ja stampidest.

Umbes nagu, et kõik tundub küll olevat hilisematest filmidest kordades nähtud kama - nagu tegelased, kindlus, metslaspaganad, love-story, armukolnurk, vägilaspealiku poeg, lõpulahing jne, aga kääritatud on see mingi teise retsepti järgi ning sisse on pikitud pisasjad, mis vaatajat veenavad, et tegemist on varakeskajaga ning et pea kõik, mis toimub, on seninägematu ning üldkokkuvõttes viib kogukupatus tulemuseni, milleks on fantastilisel tasemel ajaloodraama, mida soovitan vaadata kõigil, kes mõõgavärgensist natukenegi huvituvad.

Viriseks ka natuke: kuna tegemist on kuuekümnendate filmiga, siis on külavanema tütar muidugi pestud, kustud ja kasitud, mitte täitand ja kirpne, aga see selleks...või öelge mõni film, kus oleks vastupidi - neid pole... kahjuks.

Hinne hülgemölas ja numbrikirjas:

Mõõga & raudkinda filmina: 5/5 Madinaid on filmis kaks. millest esimene on kohutav isegi 1965 aasta standardite järgi, aga teine paneb selle-eest täie rauaga ning on oma realistlikuses, mitmekesisuses ja kaashaarvauses tõesti kõigi kindluselahingute emme, issi, poeg ja püha lehm ka veel takkaotsa. Ok, liialdan.

Romänsiliin ei häiri grammigi, kuna sellised: pilk maha - kiirelt paar sammu akna poole - pilk veel rohkem maha - stseenid on välja jäetud ning vähemalt on selles ka omajagu leidlikkust.

Ajaloodraamana: 5/5 - tead, kui sulle on antud ristiretkel osalemise eest ja autasukorras valitsemiseks (loe esimeseks lihamüüriks olemiseks) mingine agrikultuursete paganatega asustatud põllulapp, koos lagunenud kindlusega kuskil Normandia päraperses, siis on igasugusest etiketist, kohutustest ja headest tavadest ikka üsnagi savija siiber ka veel takkaotsa.
Seega - kõige nägusam metslasprintsess voodisse ja vegeteerimine alaku.

Kokku: 10/10 - Filmi plussiks ja isseenda miinuseks mainin veel seda, et ehkki Schaffer ja Charlton Heston on mulle vägagi tuttavad nii nimes kui lõustas, arvasin ma kuni IMDB-s surfamiseni, et tegemist on euroopas filmitud filmiga.
Seal lihtsalt on midagi, mis ei haaku kuidagi Hollywoody ja isegi õnnestunud ajaloofilmide puhul silmatorkavate ämeerikalikkustega, vaid mõjub kuidagi ....eurolt.