Gods Of The Arena e. digihigi ja muu mäll, kuues osas.

MIKS?

Sai juba varemalt kirjutatud seebikast nimega Spartacus: Blood and Sand, mis püsib minu seepide Top-kolmes nagu raudnael.

Igastahes, et juttu kiirelt õhtasse veeretada mainin kähku, et seebika esimese hooaja valmimisel/filmimisel selgus , et Spartacust kehastanud Andy Withfield põeb kõri või kurgu või kaela või mis iganes vähki. Mingi lümfivärk kui täpsem olla, aga kuna ta on praeguseks juba surnud, siis ei oma see täpsustus enam erilist tähtsust.

Nagu arvata võib oli teist hooaega ilma Whitfieldita raske filmida ning seega tehti ajaviiteks kuueosaline prequel, mis kandis nime - Gods Of The Arena.

MIS?

GoA räägib siis Spartacuse põhirivaali Crixuse ja tema tulevase lanista, Batiatuse, tulemisest ja olemisest, ehk siis: kes, kuidas, miks ja miks ikkagi oli Crixus mitteametlik Capua tšempion jne.

KUIDAS ?

Tatt pritsis, mesijutt lippas ja veri jooksis nagu Veres ja liivaski, aga tehniliselt oli tegemist ikkagi sellise...liiga lühikese seebikaga.

Põhiline oligi see, et kõike mida oli S:BS-is, oli ka GoA-s, aga vähem, ehk tihtilugu ebapiisavalt.

Põhiliseks miinuseks pean seda, et kui ntx Blood and Sand sai alles 2-3 episoodis oma näo ja hoo sisse ning pani paraja kiirusega lõpuni, siis Areeni Jumalad suutsid hoolimata oma lühidusest isegi vahepeal ära vajuda ja lõppeda just siis, kui tundus, et hakkab looma või miskit.

JA ?

H: 7/10 e. üldjoontes siiski "Pöial ülespoole" värk, ehk siis S:BS-i aseainena käis küll.