Mina Claudius e. tubateater tulevase jumala ümber.

Kuna Metsavana ütles enda "Caligulo" postituses Claudiuse kohta väga halvasti, siis vihast ja meelepahast puhkides üritasin otsida üles raamatut "Mina, Claudius", et talle see seltsimehelikkusest lähtudes silmevahele virutada.
Praegusele postitusele tuli aga kasuks see, et ma raamatut ei leidnud ning seetõttu tirisin alla 13 seerialise BBC dok-seebika " I, Claudius"(1976).

Tegemist siis üsna põhjaliku ja nii palju, kui tänapäeval teada on, ka enam vähem ajalooliselt paikapidava seriaaliga, mille tegevus toimub peamiselt Rooma Keisripalee seinte vahel.
Vahepeal küll lipatakse ka paleest välja, kuid enamasti piirdub see rõdul või puu najal seismisega, kuigi minu mäletamist mööda näidati seal korraks ka mingise lahingu kõige kaugemat äärt- sõdurite arvu järgi otsustades.

Tegemist siis kostüümidraamaga, mis on paraku kõige pädevam liigitus zanri järgi, aga kui keskajast rääkivad kostüümikad on lausigavad, siis Rooma keisripalee oli ikka kraadide võrra kangem koht ja selle teemalised filmid/raamatud on alati hea omandamisvara, isegi siis, kui ühelgi koordineeritud massiveristamisel korrakski ei peatuta*.

Sari algab Octavianus Augustuse valitusajal, ehk ajal mil rohi oli rohelisem, Rooma riik rikkam ja õnnelikum kui kunagi varem/hiljem, Tiberius veel noor ja tugev mehemürakas ning keisripaleed valitses Augustuse naine ning veel sündimata Claudiuse vanaema - Livia.
Jutustajaks on Claudius isklikult ning sellega kaasneb ka ainuke närviajav osa tervest sarjast (peale pikkuse).

Nimelt on see toodetud puhtalt Ameeriklaste jaoks ning seega, kui näiteks otsest mürgitamist ei näidata, siis nämmutatakse see ikkagist hiljem vaatajale ette kasvõi mingite tegelaste omavahelise dialoogi kaudu, a'la stiilis, et: "Tead, ma arvan, et Livia mürgitas Marcelluse" - aken pähe!
Keisripalees olid seintel kõrvad, sängiselgadel silmad ja amforad töötasid effektiivsemalt kui Hermann Simm-i kroonlühtrid.
Kellegi ärakoristamsieks oli sul vaja ainult piisavalt mõjuvõimu, et keegi seda avaliku süüdistusena ei esitaks ning avaliku süüdistuse esitamiseks või omapoolseks lõikustööks oli järjekordselt vaja piisavalt feimi ja rulli , et selle käigus ellu jääda või vähemalt jalgadele püsima jääda - soovitavalt enda pead samal ajal kaela otsas hoides, aga jeh... see selleks.

Muus osas on sari suht paeluv, ehkki liigne inglaslikkus lükkab enamasti kaadrist välja igasugu roomalikkuse, aga see ka selleks ning inimestele, kes Rooma ajaloo vastu huvi tunnevad, eriti neile, kes armastavad ka arvamust avaldada, tuleks see kohustuslikus korras läbi vaadata, enne kui nad kavatsevad jälle igatsugu suuremat sorti arvamusi avaldama hakata.


________________________________

*
"Pärast meid tulgu või veeuputus" hea näitusena, kuna see peaks igal suuremat raamaturiiulit omaval inimesel vist olemas olema.

Pic

Octavianus Augustus
Algul mõtlesin küll, et mis kuradi Karlssoni nad
sinna toppinud on, aga mingi aja möödudes
muutub ta kuradi sümpaatseks.

Livia e. naine, kelle hammustamine
mõjus maole suh't surmavalt.

Tiberius - kindral ja puha.

Drusus - Livia poeg abielust Marcus Antoniusega,
Tiberiuse vend ja Claudiuse isa.

Claudius - esimeseks mängukanniks
oli surnud issi.

Claudius - veits vanemana.

Mingi Risk-i laadne lauamäng Empire,
huvitav kas sell'al selline mäng päriselt ka eksisteeris,
sest tean , et Faalanks on väga vana mäng,
aga kui vana pole mul aimugi.
Kui keegi teab siis võib öelda ;);)wink-wink, pilks-pilks.