Le Compotieux e. filmiriba filmidest....

...millest ma ei oska/ei viitsi pikemalt kirjutada. (05/2010)

Dog Soldiers/
Penisolbakid

(UK/LUX/USA 2002)

Üliigavalt algav, üliigavalt kestev ja üliigavalt lõppev splatter-bekat, mille parimad kohad on kammi küljest katkutud juustest ja takukoonaldest koosnevad koer- pigem hunt - ei pigem värdjas - sõdurid.

Voodiserval kükitav Muffin muidugi ehmus, aga minusuguses külma närviga bekativeteranis ei suutnud ka kõige vihasem hambakriipimine mingeid erilisi emotsioone esile kutsuda.

Tegelikult võibki kogu kinukupatuse kokku võtta lausega, et paaris stseenis koomilisena tunduvad värdjad ning talumatu igavus kogu ülejäänud filmi jooksul.

Ahjaa, sellele moroniusele kes seda Outpostiga võrdles ning sellele wärkerile, kes seda OP-st isegi paremaks pidas, tahaks ma aga 2012 soovitada - ma usun, et nad peaksid seda veelgi überfilmimaks.

H: 1/10

Edit:Krt, mulle tuli meelde, et DS-is oli ülivaimukas soolikastseen, mis jättis varju isegi Dod Sno-s olnud lustliku jahmerdamise ning selle-eest pole mul küll kahju, filmile ühte pügalat juurde keevitada - 2/10

Samas jääb mulje, et kogu ülejäänud film ongi juba mainitud solkmejama ümber ehitatud ning see ei lähe mitte.

Selliste komejandikohtade ümber tuleb ikka märksa vaimukam ja teravmeelsem jant ehitada, kui säänne lollus ning kuritegelikult mannetu pakazuuhatamise eest võtan ühe pügala vähemaks, ehk siis lõpptulemus on 1/10

How to train your dragon/

Kuidas Treenida Oma Lohe

(USA 2010)

Kokkuvõtlikkus korras sellist tüüpi multikas, mida pole mõtet plaadile kriipida, kuna järgmisel korral, kui vaatamisisu peale tuleb, on teine samasugune juba valmis meisterdatud ning alguses tuleb ainult uute tegelastega vähe harjuda.
Seekord olid tegemist viikingite ja lohedega - lohesi oli palju ja nad olid shefid, viikingeid ei hakanud silma.

H: 5/10


The Wicker Man/
Korvmees
(USA 2006)

Ruut kirjutas, et see uusversioon on jabur, mina arvasin, et ongi, aga ei olnud mette - pigem igav.
No ok, Nicholas Cage on üks mu lemmikutest, aga seda tänu sellele, et ta on selline armas lontu. On lihtsalt armas lontu ja kõik, siin filmis oli ka, aga kuna ta tegi vahepeal (loe: üritas teha) kurja nägu, siis see tõmbas tema isikuväärtuse oluliselt alla ja muud selles filmis nagu eriti vaatamisväärset polnudki.

H: 4/10

Doom/
Hukatus

(USA/Cz/Ger/U.K. 2005)

Umbes neli aastat tagasi ütles Kirka: "Ma sain Doomi, vaataks seda"

Mina ütlesin: "Ei, me ei vaata seda"

Kirka ütles: "Ei, see ei pidand üldse selline "ainult tulistamine" olema nagu mäng oli, vaid seal on sitaks teksti ka"

Mina ütlesin:" Ei me ei vaata seda"

Me ei vaadanudki.

Nüüd, kahetuhande kümnendamal Jumala aastal ma vaatasin seda.

H: 2/10

No Country For Old Men/
Ei Maa Vanadele Meestele

(2007 USA

Coenid, Coenid, Coenid, Coenid!!!

Nu ja siis ?

Suhteliselt igav ja veniv kinu oli - mitu tasandit või mitte, aga kui need kõik on ühteviisi tõbised, siis on suh't pohh.

Woody Harrelson oli omal kohal, ei tule ette ühtegi täisväätuslikku filmi, kus ta mängind oleks - jah, mulle ei meeldi White man cant jump over money train from Zombieland in year 2012.

H: 5/10 e. kõrvalosa NCFOM-s oli Harrelsoni karjääri lagi, absoluutne lagi.

Jeepers Creepers 2 -Cabin Fever/
Jeeperid ja Creeperid 2 - Salongi Fever
(USA 2003)

Ma kunagi ütlesin, et Kingi on võimatu ekraniseerida, kuna tulemus on
enivei käkk ning lisasin, et Carrie võib põm'st välja jätta.

Edit: Viskan siia veel kõheldes(!) ka Maisi lapsed ja Pet Sematary, kuna ma ei ole filmide aluseks olnud raamatuid/jutte lugenud või aitas King hoopis režiid/stsena kribada ?

Lugu: Mingite ajavahemike tagant ärkab üks hernehirmutis maisipõllal ellu ja seekord peedistab ta bussitäit Ameerika Jobumängijaid. Üks meeskonnaliige on gay, neeger on ka olemas.

Spoiler: Lõpus lastakse hernehirmutisest toigas läbi ja tehakse sinna muuseum, mille peamine vaatamisväärsus on ratastooli topitud vanainimese topis, kes seinakülge kinnitatud hernehirmutist mingi agregaadiga tisside vahele sihib.

Püha Jüri ja lohe fantaasiavaesem ameerika versioon mitme sõnaga- pole hullu igal muzjeumil ei saagi oma naeratavat vanamoori olla.

Koll on tegelt lahe, kui need sportlased ja redneckid ise hoopis kolli põõsatest piiluks ja teda taevast ründaks, siis oleks filmis kõvaste rohkem silmavara. Praegusel kujul on ta aga:

3/10

Kokkuvõtvas korras: Pfff... Pole ime, et mul pole viimasel ajal enam mingitki huvi filme vaadata.
Boonuspilt:

Ja boonustreiler:

The Goat e. mees, kes jalutab kitse ja kaks meest, kes ei jaluta kitse

Trash -

- kirjutas sellest filmist kunagi ammusel a'al ning minu tähelepanu see jupats igastahes pälvis.
Kuskil leida mul seda ei õnnestunud ning seega küsisin viisakalt siis endale ka Kitsekese koopiat, aga Habe - no teate küll nagu ta on, noh selline nagu ta ikka on - viskas aina vabandusi, et küll on ta selle juba Fletchule lubanud ja et naine ei luba anda ja et ämmale ka nagu äärmiselt südamelähedaseks saan'd teine ning viimase vabandusena olevat ta selle kogemata koos koomiksitega Laurile andnud ning: NO LAURI KÄEST SA JU OMETI EI JULGE SEDA KÜSIMA MINNA, eksole?
Noh ei julge jah, aga ega ma jonni ka ei jätnud - lipitsesin ja nillisin siis habemega kommentaariumis, niutsusin tema fashistlikult meelestatud - st. lukustatud- ukse taga, koinisin ta jalga kui ta prügiämbrit välja viis ning saatsin ta meilboxi oma uriiniproovi, millesse oli lisatud titaani geneetilist koodi ja kitsegripi tüvirakke, kuni lõpuks sai siis raisal minu kannatuste nautimisest mõõt täis ehk lühidalt siis, et plaat visati mulle ülbelt näppevahele ning kiilas pealagi siirdus tagasi Filmiveebi ülbitsema.

Trashi teemal veel niipalju, et

peale filmi ära vaatamist lendas mõttelõng kuskile sinna, et kes sellele habemega lakkekrantsile küll maksis, et ta filmi nii mustas, sest kinu poln'd ju üldse jama.

Pigem selline,

et keskpärane ta pole, kuid ega ta sellisest vähe viisakamast kõrgemale ka ei küüni. Selge ju on, et Deathwatch on režissööril mõtte jooksma pannud, aga kahjuks mitte just originaalsuse radadele.
Siiski pole hullu - ookeani taga oleks sellest kolme tunnine ja ülieepiline* sõjafilm valmis monsterdatud ning vat see poleks isegi kõiksugune pasanteeria künnist ületanud.

Praegusele aga -

- lühikeselt müstilise sõjafilmina: 4/5 e. olen hullemaid näinud ning varasematel aegadel kahjuks liiga sageli.
Lühifilmina tšetseenia sõjast : 3/5 - njah, sõdurid olid, plahvatused olid, seega oli sõjafilm.

Kokku: 7/10 e. lühifilmiks peaks tehtama ainult sellised äärmisel juhul 9/10 ja pigem siiski 10/10 ideed ja välgatused eksole...

Põm'st peaks selle tõttu siit vähemalt punkti maha võtma, aga ei raatsi, kuna tegemist on viimase paari aasta jooksul meeltest läbijooksnud shortydest ühe lahedamaga.

*Thin Red Goat, We were Goats või kurat teab mis veel.

Koza/Goat
(Rus 2007)
Igor Vološin

Trash-Can-Dance: 5/10

Rabbitesise e. Trash, mis tõuseb prügist

Kuna ma pole jupp aega ühtegi muusikaposti teinud ja täiesti kogemata sattus mulle ette üks uuemaid ja tulevasemaid suurkujusid kohaliku metalse muusika valdkonnas, siis lükkan raisa letti.

Rabbitesise näol on tegemist 1 hour trash-metalit viljeleva rünnakrühmaga ning lehast on tunda, et ka ühe tulevase suurkujuga kohalikul metalitandril.

Mürisev ja habetväristav vokaal ning muusika, mille kuulamine nõuab aastatepikkust treeningut lahjemate trashipuntidega nagu Slayer või Kreator.

Bändi sõnum metalimaailmale on lihtne -proove tehes saad sa kõigest heaks proovitegijaks ning seega on iga nende laul saja protsendi ulatuses kokkuimproviseeritud alles stuudioseinte vahel.

Samas vaimus kontserte kavatsetakse andma hakata lähiajal ning seega võib lp. publikum laulutekstid ise kaasa võtta.

Üldvormis siis, et iga Rabbitesise-i lugu on ühekordne kunstiteos, sest bändiliikmed on nõuks võtnud, et ennast kordama hakata nad ei kavatse.

4 kõvemat Rabbitesise laulu on üleval ka kuulamiseks purevolumis, kuhu jõuate SIIA vajutades.

Bändi logo on alles tegemisel ning bändifoto tegemist ei pea mehad, kui professionaalsed muusikud, eriti oluliseks ning sellest lähtuvalt saate foto ainult lauljast:

Rabbitesise vokalist Maffia De Tyrk (Vokaal: MC Kellu, Püha Kõblas ) puhkehetkel.

Evangelion 1.0 e. Poiss, kes tantsib inglitega

Sisse:

Kuna Evangelion 2.0 teemal on kinnimakstud filmiblogijate poolt igast vahtu pritsitud, siis otsutasin esimese osa ära vaadata, selleks, et esmakorras mainitud linateose DVDRip faasi jõudmisel täielikku valmisolekut omada.

Stoori:

Stoori iseenesest on selline eht jaapanilik, et kuskilt tulevad kollid, keda mingi kirjavea tõttu ingliteks kutsutakse ning mittekollilised eluvormid, keda ingliteks ei kutsuta, peavad nad igal korral põhjalikult puruks peksma, kasutades selleks kogu oma tehnofantastilist-pealoogiat ja igast muud kama, mis ülemaailmsest ideedepangast kokku on varastatud.

Evangelionis on siis vajalikuks kollitõrjeks mechad, kelle käibenimetus on EVA-d ja neid juhtivad omakorda põhitegelasteks olevad lapseohtu mecharatsanikud.

Tegelased:

Nagu juba öeldud, on põhitegelased siis peamiselt mechagrenaderidest tattninad ning eritähelepanu vääriliseks hindasin ma neist kahte - poissi ja ülla-ülla- tüdrukut.
Nimesi enam ei mäleta, aga võib-olla, et otsin hiljem üles ja lisan tekstile. Võib-olla ei lisa ka - eks näis ning see selleks.
Paarist postitusest on silma jäänud, et tegelasi ümbritses nagu mingi mõistatuslik küsimärk, et kes, miks ja milleks - vale jutt puha.
Pole mingeid küsimärke ega ka midagi, mis mõistatama paneks, aga kuna selle mõtte peamine generaator oli Live For This, siis ei tasugi seda väga tõsiselt võtta, kuna mainitud blogija suudab pidevalt mingeid sürrogaatide järgi haisevaid aspekte ja isiklikke hallukaid tegelikult näidatavaga segi ajada ja esile tõsta.
Ühesõnaga on poiss ja on tüdruk, poiss on täiesti tavaline ja juba näost näha, et identiteedi ja kõigi muude kriiside all kannatav ning sm. Neiu on kõhnem ning oma mecha-rideri ametisse paremini sisseelanud tegelane.
Vahepal on veel vägivaldurist suurem poiss ning tisside suuruse järgi hinnates ka vanemapoolsem ja hüperaktiivsuse all kannatav naisiisend, pluss emopoisi teadlasest isa, aga vähemalt esimeses osas neile suuremat tähelepanu ei pööratud.
Aats küll.

Kinu ise:

Esimese kolmveerandi kohta pole nagu midagi halba öelda, kui mõned loogikavead välja arvata, aga üldjoontes jäi kogu kupatusest üks asi siiski puudu ja see oli üskainus ning kasvõi viisakam hooramissteen.
Terve kinu lootsin, et ehk siiski ning-et korrakski keeratakse käik hentai rajale ja näidatakse neid ÜLE 14 AASTA VANUSEID noori kerget seksivärgensit aretamas. Seda loomulikult koos mõne laborist lahtipääsen'd tentacle monstäri ja shemale naisprofessoriga, aga ei.
Korra küll näpiti tisse ja olid ka suht võõra nurga alt näidatud valgete püksikute steenid, aga kergest aktist ja mainitud nibuvärgensist karmimaks minna ei tihatud - kahju, sest see või õigemini selle puudumine tekitas multiplikatsiooni tõsise tühimiku ning midagi selle täiteks ka ei visatud.
Mõne multika puhul on pohhui, kas seal gebensaitatakse või mitte, aga terve Evangelioni olemus kisendas, et siin peab kuskil üks pano olema - no kisendas tõesti ja võtke seda kuidas tahate.
Teine ämbripoole kiskuv nüanss oli järjekordselt lõpp. Se's mõttes, et üritati vist emotsionaalusega üle pingutada, aga poole pealt löödi käega ning tulemöll, mis koosnes sirklijoone täpsusega kraabitud ümmargustest plahvatustest oli tegelikult küll.. hmm.. armas(?) ja verdlahmav kubinoid on iseenesest kui mitte just huvitav, siis vähemalt naljakas leiutis, aga üldiselt kippus madin sinna Ultra-mani tasemele kukkuma.
Pealegi annab ebamäärane geomeetriline kujund küll stiilipunkte julguse eest, aga kuigi palju tegutsemisvabadust temaga just ei kaasne - hoolimata sellest, et ta on plastiline, sinine ja sisemuses paikneva punase mummukesega.

Kokkuvõtteks

Vahelduva huvitavusastmega anime, et nii kui hakkasin arvama, et tegemist on ülehinnatud kraamiga, lükati tegevuskatla alla jälle uus labidatäis sütt sisse ning kokkuvõtteks jäin näidatuga enam-vähem-enam rahule.
Mitte midagi enneolematut ega peadpöörama panevat, aga otseselt pead kõrvale pöörama ka ei ajanud ning tee vaaritamine ja pausinupu kasutustiheduse vääramatu harmoonia püsisid tavalisel tasemel.

Hinnang numbris, lisamölas...
Kolli ja mechasõdimis anime: 3/5 e. oli midagi ja olid keskid, aga suhteliselt nähtud kujul.
Action + Sci-Fi multikana: 3/5 no nagu jaapanlastele kombeks, oli möllu ja oli Skai-Faid ning seda isegi tiba üle keskmise, aga mitte midagi, mis nüüd VÄGA PALJU korda läheks.
Kokku: 6/10 e. loodan, et Evangelion 2.0 on parem ning seljataga oleva kohta ei hakka just väga halbu sõnu ka ütlema.

Evangelion 1.0 - You Are (Not) Alone
(2007 - Jaapan)
R: Masayuki, Kazuya Tsurumaki
S: Hideaki Anno, Yoshiki Sakurai
Kole-Jaanus: 5/10
Spellbound: 7/10
Live For This: 7/10
Joonas
IMDB: 7,9/10 ( 1448 votes)

First Squad e. Tõehetk

Sissejuhatus e. see lõik kus ma tavaliselt mainin Trashi.

Anime animetoonilistes iseärasustest ning sügavusteadustest ei tea ma midagi ning pigem jään sinna vähepühabase animesõbra staatusesse.

Umbes sellel põhjusel tavatsen ma ka mainitud kinunähtuse kohapealt suu kinni hoida - peamiselt noil juhtudel kui jahu juba sügavamaks kisub.

First Squadi puhul on, aga lood teised, kuna animeteadur Trash tegi selle juba maha ning kuna tegemist on ka vaieldamatult halvima animefilmiga mida ma näinud olen, siis on mul kindel pind jalge all ning boonusena olemas ka isik kellele suunavate linkidega igatsugu paljuteadlike inimeste süüdistusi pareerida.

Filmi bioloogia e. see osa kus enamasti selgitan, et tegemist on kõvasti sitema stsenaariumiga, kui mina oleksin võimeline kribama.

Teemaks on II Ms - täpsemalt Stalingradi lahing ning täpsem tegevuskoht hüpleb aeg-ajalt reaalsuse ja teispoolsuse vahel.

Üldidee on see, et sakslastele on kohale jõudnud, et hiiglasliku survega välja kustud Blitzkrieg on kahjutult lumme sisisenud ning et võidurongist on nad nüüdseks lõplikult maha jäänud.

Selleks, et kaalukaussi veidigi enda poole kallutada, kutsub SS -Ahnenerbe välja Jäälahingus surnud Von Wolff-i ja tema rüütlid ning Nõukogude liidu okultismiorgan 6. Osakond üritab üleloomulikke võimeid omavat tüdrukut kasutades, nende plaanile vett peale tõmmata.

Spoiler: Oodatud pingelist duelli teise ilma ja selle ilma vägevate vahel ei ole ega tule, vaid veeretatakse niisama tainast õhtasse.

Filmi anatoomia e. see osa kus ma enamasti sõiman filmitegijate käpardlikkust.

Ma ausõna ei tea kas animes on see tavaline, et kõrvaltegelaste koreograafiale pannakse rohkem rõhku, kui põhitegelastele, aga First Squadi puhul oli tegemist imelikult kallutatud teostusega - selles mõttes, et minu lemmiktegelasteks ja kõrvaltegelasteks olnud pingviinitšikkide liigutused, taust, üldliikumine ja ütleme siis kohe, et kogu eetrisolek, oli tunduvalt paremini sirgeldatud kui kogu ülejäänud film kokku - k.a. lõpulahing. mis oli üldse äärmiselt igav ning ausõna - selle ainukeseks plussiks oli selle lühidus.

Kusjuures lõputambi ajal tabasin ma ennast mõttelt, et sõdurid kaevikutes ei liigu mitte sellepärast, et ilmestada reaalaja ja teistpoolsuse vahelisi erinevusi aegruumis, vaid nende liikumapanemiseks polnud lihtsalt enam jaksu või viitsimist ning mingi uue tausta joonistamine oleks eelarvest uue paki vildikaid välja rebinud.

Teine ämber mis selles kinus oli, oli süzee - mulle igal juhul jäi mulje, et poistel on vägagi FTW! idee olnud, aga kas raha või tähtaeg on selga kukkunud ning kokku on kleebitud mingi hüplev kamm.

Peamiselt väljendub see selgitavates kõrvalliinides, mis hüplevad sisse ja vuhisevad kärmelt välja, jättes oma idiootsuse ja haltuurahaisuga templi kogu kupatusele.

Eriti arulage koht oli see, kus surnuteilmas ringi kõndiva elusa kohta öeldakse, et : Mis ? Ta on elav, viige ta timuka juurde - las lööb maha. ( tõlge: see, et elavad siin ringi kooserdavad on nii igapäevane, et ma ei näe selles enam midagi tähelepanuväärset) ja lisaks oli Von Wolff-i väljamanamisstseenil hinnapommi silt küljes ja seda nii tekstilt, pildilt kui mõttelt.

Kokkuvõtteks e. siia ma seon haltuurakorras kokku kõik need lõigud mis mujale ei mahtunud ning mis midagi kokku ei võta.

Kusjuures ajaloolaste ja veteranide möla, mida vahele pikiti ja mis mind esimese veerandtunni jooksul rämedalt häiris, muutus mingist hetkest igate positiivseks nähtuseks.

Kahju küll, et keegi midagi sakslaste käsutustes olnud suurerinnaliste SS-pingviinitaride kohta öelda ei osanud, aga muidu oli täitsa ok mocumentary lisand.

Muuseas oli mu lemmikkoht pingviinitšikkide ja Obi-van Kenobovi omavaheline asjatamine - selline paraja pikkusega pisi-kätšh koos väga hea final shot-iga, aga nagu öeldud oli nendega ka silmnähtavalt rohkem vaeva nähtud.

Hinnang e. see osa kuhu ma lükkan poolelijäänud uitlaused.

Tampimismultikana 2/5: Ma ei salli silmaotsaski kaadrite kordamist, olgu nende põhjenduseks ükskõik mis ning samuti tekitasid algusesse surutud paar 3D lõiku tunde, et tegemist on ebaõnnestunud fantasy- bekati või mingi vana arvutimängu algusvideoga.

Anime -war -fantaasiana: 2/5 ehk häid ideid ja kohti oli ning vahele lükatud animestatud kaadrid Aleksander Nevski -st** olid asja ette, aga tiba rohkem kui tunnise kinupildi kohta oli seda ikka kuradima vähe. Võib-olla, et kui oleks rohkem SS-pingusi näitan'd, siis veel, aga jah - see selleks.

Kokku: 4/10 Lõpus ekraanile kantud lollakas viide, et sakslased ja venelased hakkavad veel tulevikuski kisklema, oli filmi enda koha pealt mõttetu ja kui sellega üritati edasi anda mingit sõnumit, siis arvan ma sellepeale et - mida iganes.

First Squad the Moment Of Truth (2009)

RUS/JPN/CAN

D: Yoshiharu Ashino

W: Aljoša Klimov, Miša šprits

Trash-Can Dance 4/10

Joonas

Kristo Nikkolo

First Squad: 6,3/10 (274 v.)
____________________________

*

Vist 7 või 8 täispikka :/

**

+ viited

The Road e. aega mööda minutid ju kaovad kõik...

The Roadiga on lood nii, et raamatut ma lugenud ei ole, aga igasugu postap.filmid on minu jaoks eelisjärjekorras. Selle filmi puhul mainin, et mängisin veel teemasse sisse elamiseks Fallout Tacticsit ning peale Trashi blogist kõikide kommentaaride ära lugemist asusin vaatama.

Sisu:

Maailmalõpp on oma lõpusirgel ning mööda Ameerikat kõnnib ringi isa koos oma pojaga, et siirduda lõuna poole lootuses, et ehk on seal mingit nosimist ja tarbekraami, mida oma agoonia pikendamiseks ära kasutada.

Poeg on sureva põrsakese häälega kohmerdis ning sobib oma vigiseva hääle* ja reaalsuskauge olekuga üldisesse surmakotta nagu mustlaspulm kunagiste puritaanide kogudusse - ehk siis on igate omal kohal, kuna vaevalt, et keegi inimestest spetsiaalsete maailmalõpujärgsete ellujäämis ja sulandumisoskustega sünnib - vigisev hääl on natuke liiast, aga poole pealt selle tüütusaste natuke kahaneb.

Isa on maailmalõpust ning naise enesetapust nii löödud, et ei oska ka enam midagi mõistlikku öelda, vaid ainult sisemisest valgusest jahuda ning jahuvahedel edasi liikuda - teades, et nii kui ta sureb on ka tema pojakesel kriips peal. Seetõttu on kaugemale kui tahaplaanile viidud ka pojakesele iseseisvalt ellujäämiskursuste läbiviimine, kuna poisi näost ja käitumisest kumab välja, et üksi jäädes on tema ellujäämisvõimalused samad, mis jalgadeta pingviinil keset kaheksarealist kiirteed.

Seega keskendub Mortenseni kehastatud maailmalõpu-issi ainult ühele: siin on püstol - sees on padrun - kui inimesed tulevad - lased endale selle, näed niimoodi, läbi ajude - muidu nad söövad su ära - kõik!

Ja nii nad siis rändavad.

Filmist:

Kõik ladestus organismi libedalt kuni selle kuradi keldristseenini - seda polnud vaja , keegi ei hoia söögiks mõeldud kraami nii-et nad endale enne sööja suhu jõudmist sada katku külge jõuavad pookida ja põhjalikult ära mädaneda, aga vb olid majaelanikud nii depressioonist puretud, et neid ei kottind, üs see selleks.

AGA - See osa filmist oli lihtsalt mõttetu, kuna pastlakuhi, maanteele suunatud kiiker ja väliköök olid piisavad selleks, et selgeks teha mida seal toimumas on ja mida võiks veel olla...no okei , ma oleks andeks andnud kui luugi alt oleks korisemist kostnud, aga see on ka kõik ja viimane piir.

Tüüpiline teema, et seni kuni oli pime - oli ka toimuv tõesti pingestatud, aga nii kui elusalt mädanevad suured imetajad zippovalgusesse ilmusid - oli ka kogu pinge kadunud ning minuarust oleks piisanud täiesti eelpool mainitust.

Soovitus: Filmi võiks esimest korda vaadates pooleli jätta, nii kui nad luuki lammutama hakkavad ja alles vastava aja möödudes edasi vaadata või mainitud koht üldse vahele jätta, las naine vaatab - sina mine tee suitsu või vastupidi, olenevalt pükste asukohast.

Tegelikult on mul kuri kahtlus, et film töötaks lühifilmina palju paremini, sest praegune formaat, et näitame kõik jubedused esimeses veerandis ära ja peale esiveerandit hakkame kuni lõpuni virinat veeretama, oli paras fail.
Ma saan aru, et keldrijama* pidi olema maailmalõpu koleduste kirjeldusele pandud rasvane punktikolakas ning loomulikult ka üliveenev ja verd tarretamapanev, aga minu arust oli nii see, kui ka kogu edasine majas toimunu lisaks möödalastusele ka lihtsalt sobimatu.

Muuseas, kohanduvad lapsed ümbritsevaga kiiremini kui täiskasvanud ning seega on mul alust arvata, et poiss kes on 10 aastat surevas ja tugevam-jääb-ellu süsteemil toimivas maailmas elanud, ei ole enam võimeline ehmatama verise vanni ja paari liharäbala üle.

Maailmalõpu teemast

Aga jah, muidu oli kogu see surev maailma tore ja muljetavaldav, ehkki jäeti ütlemata, et mis kamm selle maailmaga juhtus.

See selleks ja juhtus mis juhtus, aga fakt on see, et see juhtus kiirelt ning löök oli ühiskonna toimimismehhanismidele tappev - inimestele küll aeglaselt tappev - aga vähemalt esmapilgul lõplik.

Ehk siis - ei mingeid tuusikuid koobastesse, ega eliitpileteid päästetrammidesse mis Marsile lendavad ning kogutud konservid said ka vast selle kümne aastaga otsa, mis Lõpu alguse ja filmialguse vahel jäid...

Muuseas see sureva maakera temaatika meenutas miskipärast ühte ägedat ideed raamatust "Viha", kus enda maise keha päästmiseks otsustati terve maakera mingi plasmapommiga segamini lüüa (12 points from MNC), mille järel see oleks pidanud kattuma sulakivimite kihiga ning seejärel ilma igasuguse elusorgaanikata ja geneetilisel teel endale toitu ja järelkasvuvärki soetama hakata.

Raamat oli väga hea ning seetõttu soovitan seda mitte lõpuni lugeda, vaid enne põhikolmiku maa alt välja ronimist lihtsalt pooleli jätta.

The Road-i maailm oli, aga tore - täitsa maatasa ja surnud, kui talvisel luhal kuivav kõrge hein v.a.

See, et nad lõpus sitika leidsid oli viga, kuna võttis lootuse, et seal päris-päris-päris lõpus midagi filmiväärtuse seisukohalt positiivset juhtub ning sisimas kartsin ma sellest hetkest alates, et kohe-kohe sõidab mingi Nat.Guardi Well and Heavy Armored truck mööda ja kukub neile hügieenisidemeid, valimisvoldikuid ja to do.. bülletääne loopima, aga sähket nende pisiasjadega ja ütleme, et üldiselt oli Lõpp, kui selline täiesti vastuvõetav.

Kokkuvõtteks:

Film mis ei pane mõtlema, ei tekita depressiiv-positiivseid ega ka sügavalt negatiivseid emotsioone, aga kuna ma olen seda juba kaks korda vaadanud siis võin öelda, et ajaviitena läheb alla ka teist korda.

Lihtsalt midagi überfilmilikku seal pole ja lühifilmina s.t. -

• keldrigorelased - RAUS!
• Poolpimedad vanaätid - välja
• Röövel Neeger - välja !
• Üle lume kakerdav lapsega naine- välja!
• Pealuud tokkide otsas*** - välja!
• Coca-Cola jääkarude reklaami humanoidversioon - välja!!!!!
• Ülespoon(d)ud perekond*4 - välja !
• Kusev Hillcannibal Billy*5- välja!
• Peategelase psüühikale lõpliku paugu andud naise lahkumine - vähem, teise nurga alt esile või välja !
• Stseen kiriku varemetes - välja!
• etc.

Kuna möla läks liiga pikaks, siis alustan uuesti - Ehk siis lühifilmina läheks igate asja ette, et las kolavad ringi ja tutvustavad vaatajale maailma, millega nad isegi ei taha tuttavaks saada või sinna pikemaks ajaks jääda.

Hinne numbris, lisamölas...

Postap.filmina: 3/5 e. mitte midagi väga uudset ja põnevusega kaasahaaravat, ega ka mitte lihtsakoelist, aga oma raskusega õlgadele suruvat.

Adventure-Thriller-Draamana: 2/5 Thriller oli raudselt olemas, aga jäi peategelaste lahkudes juba mainitud majja ning adventure hääbus sinna lollakasse arusaama, et draamafilmi vaatamine ise peab oma venivuse tõttu vaataja jaoks dramaatiline kogemus olema ning filmi sisu ei mängi dramaatika koha pealt mingit rolli.

Kokku: 5/10 e. olen võimeline ka kolmanda tiiru ära vaatama, aga seda lihtsalt sellepärast, et tegemist on nii väheütlevas käändes, aga samas ilusas keskkonnas toimuva filmiga, nii - et keskpärane film ja palju ei hammusta.

PS. Võibolla, et kui ma oleks The Book Of Eli ennem läbi vaadanud, siis oleks The Road ka rohkem peale läinud, aga jah, muidugi, kuid ei ning pealegi on see lihtsalt oletus.

PPS. Kui enne kirjutamist kõikus hinne 5-6 vahel , siis peale kribamist ja shottimist polnud ma enam kindel, et kas 5 äkitse liiga palju ei ole.

The Road (2009)

R: J. Hillcoat

S: Cormac McGarthy(raamat), J. Penhall (stsena)

Guido Mukk: 7/10

Danzumees: 4-/5

Trash-Can-Dance: 9/10

Muhkel-Muffin: 7/10

Live For This : 9/10

Raizk: 6/10

(On veel mõni ?)

IMDB: 7,6/10 (21.288)

Rotten Tomatoes: 75 %

________________________________

*

Ma lootsin kogu südamest, et see puseriti hammastega tüüp on kannibal ja lisaks veel eriti sadistlik lastemõrvar, vb oligi...

**See keldrivärgens oli arvatavasti selleks sees, et ka splatter-filmide fännidele kohale jõuaks, et maailmalõpp võib ilma elavate surnuteta ja mootorsaagideta ka jube olla. Kuid tulemuseks oli paraku räme fiasko ja sealt edasi läks nagu juba öeldud - virina veeretamiseks ning rämedalt möödalükkamiseks.

*** "Koputage kõik mõne mökki uksele, kuna me väga tahame teid ära süüa."

*4 Kuna elamu ei näinud välja, nagu oleks keegi seal seal võimeline kauem kui 5 minutit ükskõik millisele rünnakule vastu pidama, pealegi - miks siis majast relvi ei leitud ? Relvad viidi rüüstajate poolt minema ? Aga miks siis igate supikõlblikud laibad alles jäeti ? Eetilistel kaalutlustel ve?

*5 Hääääääv ju siiin Daaarma-Dziiiiin? - oli ainult puudu.

Ondskan e. Evil e. Kurjus

Eesti keeles on filmi põhjaks olev raamat ilmunud nime all Kurjus ning sealt ma ka julgelt selle inglise keelse tõlke tuletasin. Soovitas seda kniškat mulle kunagi üks sõbrants ning tulemus ei vaimustanud mind pooltki niipalju, kui teda ennast.
Võib-olla oli probleemiks vale eelinfo, sest jutu järgi pidi raamat koosnema ainult näopeksust ja näopeksust - vahele natuke muud illi ja siis jälle näopeksust.
Ei tea üldse, miks ma sellise kirjelduse järgi selle raamatu ette võtsin, aga jah, erilist muljet ei jätnud ning filmi ma tõmbasin alla puhtalt sellepärast, et lootsin peale Draakontattoo esiveerandi poolt tekitatud pindmisi haavu ühte korralikku ja valu leevendavat Rootsi kinufilmi vaadata.

Sisust:

Erik on hilisteismeline gümnasist, kes suudab stoilise rahuga kõik oma vastased verepudruks peksta ja üritab kõigi James Deani poolt mängitud mässajate ühiskompott olla.
Selline käitumine on loomulikult vastuolus kooli sisekorraeeskirjadega ning selleks, et poiss keskkooli lõpetada saaks, saadetakse ta kaugesse kõrgklassi poegadele mõeldud internaatkooli.
Filmis oli osa sellest natuke puudulikuks jäetud, aga vb oleks raamatus veenvana mõjunud sõprade poolt ülelaskmine filmis hoopis klišeelaadse ja tobedana paistnud.
Igastahes sobib Erikule selline sündmuste käik igatepidi, kuna kodus pesitseval väikekodanlasest sadistlikul kasuisal on kombeks talle vist igapäevaselt täiesti lampi tuletatud põhjuste eest seljasauna korraldada.
Uude kooli jõudes leiab Erik eest aga kastisüsteemi, mis väljendub vanemkursuslaste poolse terrori ja diktatuurina "madalamate klasside" suunal.
Niisiis, ei tule kõigest sitast eemaletõmbumisest ja emale antud lubadusest mitte kunagi kakelda eriti pikalt midagi välja.
Keeldumine endale lusika või pipratoosiga pähekoputamisest, saabaste puhastamisest, õpilasnõukogu esindajatega "poksimisest" jne toovad endaga kaasa hüüdnime rotta ja veel suurema terrori tema ning tema outsideri positsioonil oleva uue sõbra Põrsas-Pierre vastu. Positiivse lisana veel Soomlasest köögitöölise, Marja, sümpaatia.
No ja sealt algab valede ja õigete valikute väljanuhkimise ja tegemise rada.

Filmist üldiselt:

Tegemist siis 50-te aastate Rootsi väikekodanlasnoore ja kõrgklassi õpilaste maailmaga, kus sotsiaaldemokraat on sõimusõna, soomlastest võõrtöölised on samal tasemel libudega, mõne õppejõu käest võiks vabalt küsida, et mille poolest paistis silma tema võimalik poliitiline tegevus aastatel 1939-1945 ning pehkima hakkav vana raha on veel kõvasti määravam kui tänapäeval.
Samas on kogu filmis toimuv klassivõitlus madala-kõrgema kooliklassi, aga mitte sotsiaalse positsiooni järgi - pluss!
Lisaks on tegemist sellise harvaesineva nähtusega, kus film on raamatust tunduvalt parem, sest aitab rohkem sisse elada sajandipoole Rootsi ühiskonda ning sündmuste kulg või õigemini nende järjekord ja tähtsuaste on kõvasti muudetud.
Ehk siis on suudetud stsenaariumi kirjutamisel raamatust parajatel hetkedel mööda vaadata ning keskendutud selle, et kuidas võiks raamatus toimuvaid sündmusi kinulinal paremini lahti seletada, et vaataja ei peaks kuulama järjekordset Eriku monoloogi stiilis, et mille üle ta ühel või teisel hetkel juurdleb või igavusest lõualuid paigast haigutama.
Minule - 90. aastate teismelisele - tundus film eelnevalt mainitu tõttu vastuvõetavamana ja loogilisemana. Peamised erinevused filmi ja raamatu vahel ongi süžee vaatevinklis, ehk siis raamat oli pigem üles ehitatud Eriku enda mõtetele ja film üldplaanile.
Ahjaa, Marjat ma muuseas raamatust ei mäleta.

Hinnang numbritena:

Filmina noortes ja mitte ainult noortele: 4/5 - tavaliselt lähevad koolifilmid liiga sinna auku nagu keskealine stsenaariumi kribaja või raamatu autor on arvanud heaks koolielu mäletada. Kohalike olude kohta on film muidugi lahja, aga see-eest muutuvadki inimesed tigedamaks ca iga 10 aasta tagant ja 50. aastatel võis koolisisene sotsiaalne mahasurumine niimoodi välja näha küll.

Draama-Spordifilmina: 4/5 ja see IMDB määratlus on ikka kuradi debiilne, sest spordifilmiga ei sarnane see grammivõrragi. Dramaatilisust aga on ning mitte selles läilas vaid vastuvõetavas võtmes nagu ühele Skandinaavia filmile kohane (Ainult, et nö. Soomefilmilik "räpasus" on välja jäetud, aga seda polekski ka vaja olnud).

Kokku: 8/10 e. mitte midagi hardcoori, aga sellegi poolest julgen öelda, et soovituslik, ehkki ma olen kindel, et kohe leian ma mõne põdrafiili blogi, kus mingi Mannerheimi ihaluses vaevlev tegelane selle, kui järjekordse Rootsi lasteaiafilmi kallal iniseb.
Mis teha, õudseid inimesi on seia ilma loodud.


Ondskan
(2003)
R: Mika'el Häfström
S:Jan Guillou(raamat), Hans Gunnarson(stsena)

Trash 6/10 - MUHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHHAA, ma olen selgeltnägija !

Fletchu: 5/10

IMDB: 7,9/10(11.790 v.)

Rotten Tomatoes: 69 % (45- 93 %)