Paistis silma nii raamatu kui filmikujul sellega, et alguses võib seda pidada täitsa huvitavaks ja lähenemisnurka vaat-et ketserlikuks, kuna näidatakse fakti, et II Maailmasõja ajal ja peale selle lõppu ei olnud Saksamaa elanikond juutide massimõrvamisest üldse teadlik. Üldiselt peaks see Holocausti mastaape avestades nullima võimaluse säänse ürituse võimalikkuseks, aga see endiselt selleks.
Ehk siis, Adolf on küll sõja Inglismaa vastu võitnud, Winston Churchill pagenduses surnud ning SS muutunud liiklus ja kriminaalpolitseiorganiks, aga enne kui Euroopa kuningas oma seitsmekümneviiendat sünnipäeva tähistama saab hakata, alustab vahepeal kosunud Stalin uut pealetungi Idast...
Samas on tekkinud võimalus murranguteks suhetes USA-ga, kuna esimest korda ajaloos saabub ühe Adolfi sünnipäevale Ameerika president, kelleks on J.F Kennedy sen. isiklikult.
Ehk siis liiguks kõik nagu paremuse poole, AGA - III Reichis hakkavad tähtsad inimesed kaduma. Need tähtsad inimesed, kes on tähtsatel fotodel ja veel tähtsamatel dokumentidel ning ainuke asi mis on veel suurem nende dokumentide puhul, kui nende tähtsus, on nende salastatus.
Ühesõnaga SS-ohvitser ja Ämeerikamaa ajakirjanik(sic!) hakkavad lahendama müsteeriumi, et miks surevad tähtsad inimesed, kelle osalus kuskites-miskites asjades on tähtis ja - SALASTATUD!
H: 6/10 e. Rutger Hauerile pluss, kuid kokku ei midagi, kui lihtsalt "veidi üle keskmise", sest kogu see suur ja üllatav point saab selgeks juba hiljemalt esimesel veerandil ning kuigi ma ennem nimetasin filmi omapäraseks, siis seda aint selle pärast, see nn. holokaustiteadmatus ei ole tegelikult väljamõeldud teema. Sellest lihtsalt ei räägita enam, aga film pärineb 1994-st aastast.
PS. Miinusena võiks kirja panna selle, et ma ei usu, et Adolf oleks lasknud ennast maalidel, fotodel, kujudel prillidega ja hallipäisena kujutada.
No comments:
Post a Comment