J.F. Cooperi "Viimane mohikaanlane" on minu jaoks "Nahksuka juttude" nimelise raamatusarja parim ja enimloetud osa ning MNC-l on alati hea näha, kui mõni raamat kiiduväärse tulemusena filmilindlile valatud saab.
VM-i film on laias ja laastus raamatut järgiv, ehkki Haukasilm tehakse liiga vaatajasõbralikuks või pigem käsikirjasõbalikuks ja sellega seoses heidan ette ka ühe liigse intiimsuhte olemasolu, aga see on ka praktiliselt kõik mida filmile etteheita saab.
Viriseks siiski, et indiaanlaste "musta töövõtu" raames toimuv rünnak inglaste kolonnile oli raamatus väga tigedalt kirja pandud. Mäletan hästi, et lugesin seda alati mitu korda ja filmis olnud leebem variant oleks just saanud selle vajalikku tõuke veelparemuse poole, kui seal oleks veidi seda Cooperi poolt kirjeldatud krehvtisust sees olnud. Muidugi arvestada tuleb ka sellega, et mis on hea raamatus ei pruugi olla hea filmilindil ning see siis selleks, kuna mõtleva inimesena saan aru, et mingit "Mohican holocausti" poleks tõesti kellegile vaja.
H: 9/10 e. üldjoontes siis - indiaanifilm milles on tüüpiline, kuid siiski positiivse olemisega muusikataust, veits tuttavad loodusvaated, võimetekohaselt tehtud ja ülihästi õnnestunud lahingud koos veel eraldimainitava "lõpulahinguga", mille ajal ei tekkinud kordagi tunnet, et jälle on kõik maailma die hard-rambod kokku kogunenud, et ühe filmi finaali kapitaalselt taguotsa keerata.
No comments:
Post a Comment