The Flight Of The Raven e. punapäine veritasuja

Proloog

Tegemist on esimese osaga Rootsi-Islandi koostöös valminud ning Hrafn Gunnlaugsoni taktikepi all vändatud kolmeosalisest viikingisaagast, millest oli mul eilseni õnnestunud näha ainult teist filmi, kuna mitte üheski videolaenutuses eelnevat ja järgnevat ei leidunud.
Vahepeal kadus viikingivaimustus tahaplaanile ja huvi naastes ei olnud Uuest Imest ehk internetist võimalik leida vist mitte midagi muistse skandinaavia teemalist, peale The Vikings-i(1958)*
Igastahes pole minu teada triloogia kolmandat osa - The White Viking - kunagi DVD-na välja antud või kui kellegil juhtub olema vastupidist infot, siis võtan selle meeleldi vastu.
Muuseas, mainin juba ette ära, et Skandinaavias tehtud filmide suhtes olen ma süžee, karakterite ja kõige muu bioloogilise ja literatuurse suunal kõva grammijagu kriitilisem ning tehnilise poole pealt pigistan silma veidike kinni.

Filmist

Filmi esimene pool jääb oluliselt alla teisele poolele ja seda peamiselt kehva näitlejatöö ja suh't kokkulapitud stsenaariumi pärast. Kui näiteks tüüpilist giallot meenutava vere suudavad ära pehmendada imearmsalt ringi tuterdavad Islandi hobused, siis kohati lausnõmetsemiseni laskuvat süžeekäiku ei heasta esialgu miski. Asjad lihtsalt pannakse kokku klappima, et kõik laabub kohati nagu Venetsueela seebikas, et inimesed mõtlevad ja käituvad pea koguaeg täpselt nii, nagu suur intrigant on planeerinud ja prohvetlikult ette näinud.
No see käib tõesti närvidele, et peategelase veritasu plaanidele ei veere ette nagu mingeid märkimisväärseid takistusi.
Ilma inimest tundmata teab ta täpselt, kuidas too mõtleb ning oma vaenlaste koduküla ja sealsete ehitiste detailplaneering on tal paremini teada, kui Rambole temanimelise saaga teises osas. Pealegi see asi venib.
Tõesti - esimene plaat oli 51 minutit pikk ja kestis vähemalt kaks tundi ning venimine ei olnud tingitud mitte tegevusepuudusest, vaid justament sellest, et asjad laabusid ja kõik töötas nagu kellavärk.
Võimalik, et tolleaegsetel karmidel viikingitel oligi kombeks ilma analüüsimata asjadest järeldusi teha, aga kohati minnakse taluvuse alampiirile ikka väga lähedale.
Ehk siis esimene pool on nõrk ja kui täpsemalt öelda, siis sinna latrisse läheb ka terve esimene kolmveerand. Edasi tõmmatakse tempo üles, pehmendatakse paari algperioodil sissevisatud haltuuraseost ning lastakse tempo uuesti alla, ehkki varem põhja kraapinud madalikule enam otsa ei kurseerita.

Tamp

Suuremat sorti terade täristamist filmis ei toimu ning kui arvestada nende väiksemamõõduliste kokkupõrgete taset, siis on tegemist igati positiivse nähtusega.
Muuseas, kui arvesse võtta, et tegemist on viikingitest rääkiva filmiga, siis ei ole tamp - üllatavalt ja westerni süžeele ja esitusele vastupidiselt - kuigi oluline, ning põhirõhk on ikkagi vendettal ja selle täideviimise pikal teekonnal.
Kuna sellel teemal ma juba porisesin ning rohkem rääkimine läheks spoilerdämise alla, siis jäägu see kus see ja teine.
AAAAGA, kuna tamp on siiski silmatorkav, siis mainin ära, mis siin ebameeldivat ja meeldivat silma jäi.
Häirivad elemendid on endiselt kehv näitlejatöö nii tappes, elades kui ka surres ning westernist mõned sajandid tahapoole veetud peategelase ülitapvad viskenoad.
Muuseas, lõpetab nugade ülitapvus kuskil poole filmi pealt häirimise, sest siis selgub, et kõikide ülejäänud relvade funktsioon on ka kõikide elualgete kustutamine paari sekundiga, nii-et sel'l teemal on asjad balanssis.
Positiivsed kohad on ka olemas, aga arvestatavaks ma neid lugeda ei saa.
Kui filmis oleks kasvõi ükski ratsapeksut, siis saaks kas või nunnude hobuste pärast seda esile upitada, aga jah - pole!

Kokkuvõtteks:

Igavavõitu algus ning võibki öelda, et lõpus kruvitakse huvitavuse leek suuremaks ning päris ära sellel enam kustuda ei lasta. Lihtsamalt öeldes paneb film kuskil kolmveerandist kuni lõpuni täiesti mõõdukas tempos ja suudab siluda ka alguses sissetulnud lapsikusi ning nüristada hingejäänud pettumuse okast.

Kokku:

Northsternina**: 2/5 e. kole libedalt minev algus tapab pinge ja normis lõpp ega mõnus westerni stiil seda päris elluäratada ei suuda.

Äksõndraama + ajastufilmina - 2/5 - Äksõn ja pingestatus oli kehva, draamat oli, aga liiga vähe, et ma isepäiselt oleks üldse kõnealuse kinu osaliseltki draamafilmide hulka liigitanud ning ajastufilmina on ta ka maksimaalselt punktivääriline, ehk esimesest kahest pool ja viimasest üks ning tulemus on minu aru järgi täitsa kohane.

Pohmelliga? Jep(+1)- kuna pinget on filmis vähe, siis pole ka midagi, mis häirida võiks.

Kokku: 5/11 e. igatepidi keskpärane kinoteos, mille vaatamine ei võta midagi ja annab ainult naapalju, et teisest osast on vist parem aru saada. Ma ei mäleta üldse, mis seal "Kaarna varjus" toimus, aga üldmälestus on suht positiivne.


">IMDB, Hrafninn flýgur (1984) : 7,2/10 ( 1023 votes)
______________________________________
*Selle filmi teemal jahvatan ka kunagi, aga hiljem.

**
Sain juba teada, et Northsterni ametlik mitteametlik nimetus on COD-western.

Pu*si! Kui see jama piltidega ära ei lõpe, siis kolin Word Press-i või otsin midagi, millest on võimalik aru saada ja seda kultuurse inimese kombel kasutada