Hoffa e. Elu on läbirääkimised - puhtalt võta või jäta värgens.

Ennemuistsel aal:

Kui Hoffa meie kinolevisse laekus, olin ma sage kinokülastaja, kuid kõnelause kino jätsin ma peale treileri nägemist ilma igasuguse tähelepanuta.
Puudus lihtsalt igasugune huvi draamade vastu, ükskõik kui palju Devito-Nicholsone seal ka mänginud poleks.
Veel mitu korda hiljem on mulle Hoffa vastu vahtinud nii telekavast, videolaenutusest kui allahinnatud DVD-de riiulist kuid senini olen ma selle pikemalt süvenemata eemale lükanud.
Küsite, et mis siis nüüd juhtus - ma kohe seletan.
Juhtus täpselt niipalju, et suht mitte midagi ning ma ei mäleta täpselt, aga kuskil kohas tuli jutuks DeVito andekus draamanäitlejana ning sellega seoses otsutasin ma ka tema režiitöö ära vaadata.
Vot, niipaljukest siis.

Mis:

30ndate aastate Ameerika, ehk peamiselt siis ilma lisatasuta ületunde tegevad ja rikkurite kareda kara all vaevlevad töölised ja pole kedagi kes neid kaitseks...
Ei!
On üks mees, kes on nõus ametiühingute loomise ja nende käekäigu teemal turule viima nii oma naha kui ka kõik muu ja see on Jim Riddle Hoffa.
Film ise siis tutvustabki väljamõeldud tegelase Bobby Ciaro meenutusena Hoffa tegevust töölisliikumise algusaastatel ja tõusu ametiühingu karjääriredelil kuni vangipõlveni ja "kadumiseni."
Tuletagem meelde - teiste rahaga iseenesele pensionipõlve kindlustamine ei ole hea mõte, eriti kui sul on seljas sada seitse ametit, pool Kennedy suguharu ja Hooveri-poisi repressiivorgan nimega FBI.

Film ja Mina:

Filmi kuldosa koosneb peamiselt tugevatest karakteritest ja nende väljamängijatest, kelledeks siis Nicholson ja Devito ning kes klapivad nagu sukk ja saabas. Ülejäänu jääb sinna kuskile tahaplaanile.
Tegelikult ma pole ka kuigi palju kursis Ameerika töölisliikumise ajalooga ning kui päris aus olla, siis puudub mul ka selle vastu suurem huvi.
Tunnistan siis parem juba üldse, et filmi vaatama hakates lootsin, et keskendutakse Hoffa sidemetele maffiaga, aga sain hoopis töölismöllu.
Filmi jooksul lootsin juba näha parimaid palu karismaatilise ja sõnaosava Hoffa kohtulahingust Robert Kennedy vastu, kuid sain hoopis paar nopet siit-sealt ja töölisliikumise sisese mantlipäriluse.
Ühesõnaga tabas mind filmi jooksul üks pettumus teise järel, kuid ei saa öelda et oleks olnud momenti, kus film oleks igavaks kiskunud või väevõimuga kööki suitsetama ajanud.
Vastupidi ning ehkki kasvaatajate soovile vastutulles pidin ma teist poolt filmist hiljem ja ihuüksinda vaatama ei tekitanud jupitamine erilisi probleeme huvi püsivuses.
Ühesõnaga loetlesin ma praegu ette mitu olulist fakti, mis peaks näitama, et tegemist on rohkem kui hea kinofilmiga, kuid nende allaneelamine on juba puhtalt teie enda asi.


Hinnang numbris, lisamölas

Filmina, kus on DeVito ja Nicholson: 4/5 e. mitte mingit kobisemist peale selle, et ca paar tundi pärast vaatamist ei mäletanud ma enam mitte ühtegi teist nägu tervest filmist - gut, aga nii hoogu pole ka mõtet minna.

Biograafilise Krimi-draamana: 4/5 e. rohkem hüplevat biograafiat kui krimit, ses mõttes, et oli möllu ja oli draamat, aga peamiselt olid ikkagi... vaata paar rida üles

Kokku: 8/10 e. ajastu kohapealt väga detailselt paika timmitud kino, mille lõpp, ehk oma loogikavaene versioon Hoffa kadumisest, ei ole just kuigi kiiduväärt, aga kogukupatusena igate asjalik kraam.

_________________________________

Hoffa
(USA 1992 )

IMDB: 6,5/10 (7934 v)
Rotten Tomatoes(Tomatometer): 55%