The Patriot e. Mel Gibson on jälle verine

Proloog:

Ma olen seda filmi üritanud vaadata kolm korda, esimene kord panin filmi kiunudes kinni siis, kui kirikuõpetaja vaimulikukrae kaelast rebis ja betoonkindlust täis näoga tuki oma raudsesse haardesse võttis - mitte, et seda filmides varem poleks olnud, aga selleks hetkeks oli mu valulävi ületatud ja ma ei suutnud lihtsalt rohkem.
Teisel korral tuli sapp kurku selle tindihammaste stseeni peale, mis vähemal eksponeerimisel oleks isegi armsalt naljakana tundunud.
Kolmandat korda ma sain sellega ikkagi hakkama, vaatasin kolmes osas ehk kolmel õhtul järjest, aga kui päris aus olla, siis lõpetasin filmi umbes 10 minutit, ettenähtust varem.
Peaaegu, et tubli olen !

Filmist(Üldplaan):

Märksõnad - patriotism, religioon, armastus, perekond jne.
Mainitud omadussõnade järgi ei tundugi midagi erilist olevat, aga ärge laske ennast petta.
Kuna tegu on Kipsi - Melli lavastatud suurteosega, siis esitatakse seal kõiki pointe korraga(või vähemalt kahte neist), nii suures kui väikses plaanis, ning absoluutselt üle igasuguste võllide keerates ehk siis ühtegi B-klassi mõtet ei ole - ainult Melli ülipühad tõed, arusaamad nendest ning nende vaatajakolpa peksmine.
Kellele ta selle emotsioonide-orgia suunanud on ?
Arusaamatu, sest mõned stseenid oleks isegi head- näiteks see, kui noorim tütar isa ignoreerimise ära lõpetab ning talle nuttes järgi jookseb, aga kuna see venitatakse lõpmatuseni välja ja eelneva kahe tunni jooksul on igasuguste sentimentaalsete stseenide müriaad tekitanud tõsise allergia kõige positiivse vastu, siis on tulemuseks tunne, et "tahan ära joosta ja kaugele. "
Ehk siis masohhistidele? Ühtegi muud sihtgruppi ei torka küll pähe.

Muljetus:

Ma ei saa aru, mis selle venna probleem on. Alati ta üritab pointse preached-a, aga ta ei ürita seda kunagi ilma, et ta ennast üleni verega kokku ei määriks, ennast pooleks kista ei laseks või piitsa all ei narmendaks. Muuseas, kaks viimast kannavad endas vaid üht eesmärki - more bloooood.
Nagu veidi haiglane vai mes?
Nii ka siin filmis, ilge killing käib, sõdurid võitlevad ilusates mundrites ringiratast ning keset seda suitsu, pitside, satside ja tule ringi, möllab hullunud Mel Gibson ning nagu näha on kõik lahingus valatud kroov otse tema peale lennanud, kokkusattumus - vaevalt !
Silmis masendunud misantroobipilk, tapab ta ühe paha teise järel ning lahingu ajaliini saabki arvestada selle järgi, kui verine on Mel.
Ehk siis - vähe verd = lahingu algstaadium, suures plaanis näidatud punnsilmne ja dramaatikast pulbitsev vere ja riideräbalate pundar = lahing on lõppfaasis.
Kesktasemelisest veregakaetusest liigutakse järsult üle, kuna Mellikese arvates ei pane see inimesi mõtlema selle sõnumi üle ega ärata neis neid tundmusi, mida ta järsult suureneva ja erinevatest tsüüdidest koosneva hunnikuga öelda tahab või mida äratada üritab.

Haige inimene, tõsiselt haige, harva kui ma mõne filmimaailma tegelase teemal nii kriitiline olen, aga see hull oleks võinud küll "Mad Max - Road Warriori" esilinastusel oma kaela murda - ilma "Conspiracy Theory-ta" ma saaks vast kuidagi hakkama küll.

Kokkuvõtteks:

Kehv teostus ja stsenaarium, sest karakterid on filmis nagu puunukud Enn Kippeli raamatust.
See tähendab, et nad on algusest lõpuni sada protsenti üheilmelised/iseloomulised. Kas head, keskmised või halvad, ehk mitte mingeid muutusi, ei näos, miimikas ega ka milleski muus, mis võiks tekitada mulje, et tegemist on elavate inimeste, aga mitte "Inimeste jagunemine iseloomu põhigruppidesse" üld või lühikokkuvõttena.
Muuseas see, et stoori on must-valgel maailmal baseeruv, ei tohiks kellegile üllatusena tulla.
Lahingustseenid on nõrgad ja täis idiootseid kaadreid - kui see lendav kahurikuul v.a.- ning tundub, et mitte keegi peale Mel-i ei nõustunud seda filmi enne välja paiskamist ülevaatama ning nimeliselt mainitud isikut huvitas rohkem see, et ega tema verekihi alt ometi mingit puhast nahka või juuksetutti paista ei ole.
No tõesti - lisaks stsenaariumialastele ja pühalikult hullumeelsetele ülepakkumistele on film veel tehnilisi vigu ka täis.
Ikaldus või viimase häda meelelahutus viieosalise mini-seriaalina, aga siis ka ainult viimase häda korral !

Hinnang numbreid appi kutsudes:

Gore-Splatter-Ultra Violence filmina : 1/5 ehk kroovi, plätserdamist ja sadismi oli, aga kõik see oli kokku monteeritud vale võtmega ning seetõttu ei olnud naljakas, jube ega ka häiriv, vaid lihtsalt eemaletõukavalt debiilne.

Ajaloolise sõjadraamana : 1/5 - ajalugu oli vahepeal olemas, dramaatikat tilkus igast august, sõda kees Mel Gibsoni ümber nigu puder, aga kuna kõik annused olid nii tasakaalust väljas kui vähegi võimalik, siis andis see kõik kokku ühe kahe ja pooletunnise talumatuse.

Pohmakaga ? EI, EI, EI, EI, EI, EI, EI, EI !

Kokku: 2/11- einotõesti, see film on eemalepeletav. Iga pointi jutlustav stseen on nii ajudesse tungiv kui vähegi võimalik ning õnnestunud kohad filmis ei kaalu üles ei eelnevat ega ka järgnevat nutu-naeru-üllameelsuse kakofooniat - mitte kuidagi ei kaalu.

IMDB : 6,8/10 (72.678 votes)

Parem hilja kui mitte kunagi.