MNC koondatud ulmefilmide paremik e. parimad ainuõiguslikel alustel

Nii-siis:

Eila hakkasin ajaviiteks koostama nimekirja kõige jaburmatest/ägedamatest teise maailmasõja relvadest/relvaprototüüpidest ning mingitel ununenud asjaoludel läks see tegevus sujuvalt üle parimate ulmefilmide projektiks.

Noh, tänase päeva seisuga pole mul ette näidata küll mitte mingit teise maailmasõja teemalist metallihunnikute rodu, aga ulmekate esireaga sain siiski hakkama.

Lähemalt:

Et sõela tihendada, jätsin välja igatsugused ulmesugemetega märulid (N: Predator, Dark Angel, Cyborg), Monstärmuuvid (N: Mega Piranha, Godzilla kuubis vs Godzilla ruudus), labasemad zombie-mutandifilmid (Undead, Resident Evil), tüüpsüžeega katastrooffilmid (Armaggedon, When Worlds Collide) ja veel ühte-koma-teist.

Katsusin rohkem jääda nende filmide juurde, kus nn. ulmel on suurem osakaal, kui metallist/plödisev, ent arvukas vaenlane - 100 % ei õnnestunud - ning "lapsepõlves saadud meeletu elamus"(N: Enemy mine) asendus "viitsin ka praegu vaadata"(The Planet Of the Apes) variandiga.

Triloogiate ja muude saagade puhul rabasin kogu kambast parima, aga seda ma vist mainin ka jutu sees ning tegemist ei ole mitte pingrea vaid kogumina minu arusaamise järgi parimatest filmidest.

Siin siis:

*Destination Moon

(1950)

...on nn. film, mis kasutab tollase teaduse kõige vettpidavamaid teooriaid ning tulemuseks on kinu, mida tänapäeval on lausa lust vaadata, sest kogu seda teaduslikku värgensit õpetatakse praegu algklasside loodusõpetuses. Film on hea ka igas muus võtmes, ehk siis suh't aegumatu linateos.

*Matrix

(1999)

Läks üle kahe või kolme aasta, enne kui "järjekordse ülima ulmefilmi" ära viitsisin vaadata, sest cyber-punk pole kunagi mu lemmikute hulka kuulunud. Vaatamiselamus oli, aga sita kvaliteediga VHS-ist, seasilm tüüpi telekast ning mossitavast Rentsist hoolimata võimas.

Ehk siis lühidalt öeldes tasemel film ning näide, et hoolimata pidevast vingumisest ning originaalse ulmekino lõpu kuulutamisest, võib pea igas kümnendis mõni originaalsusepuhang lahvatada.

Mainisin ennem -kui ma lõppmugandamise käigus alguslõiku lõppu pole tõstnud - et triloogiatest ja saagadest valisin ma parima. Matrixi triloogia puhul mainin igaks juhuks ära, et sellest valisin ma raskusteta ainukese, kuna Revolution ja Reloaded ei saa esimese osa jalataldade nuusutamisegagi hakkama - pigem hüplevad üles-alla ning lakuvad neid anatoomilisi ning enamasti rippuvas olekus viibivaid mehe põhisuguelundi support-värgenseid - saastakäkid ü.s.

*Battlefield Earth - A Saga Of Earth 3000

(2000)

BE on üks milleeniumialguse kuldfilmidest ning ehkki raamatu järgi oleks saanud teha ühe korraliku säästuteadusliku sisuga filmi, meeldib mulle ka kasutusele läinud lastefilmi formaat.

Muuseas, kui näiteks Jurassic Park-i tegijad oleks klammerdunud filmi tehes rohkem raamatu külge , siis oleks filmil praegu samasugune effekt nagu Destination Moon-ilgi, aga tehti hoopis mingine loll dinosaurusejant, mille revolutsiooniliselt uut lehekülge pööravad CGI-kollid jäid Harryhausen-i revolutsiooniliselt uue lehekülje pööranud plastiliinkollidele jõhkralt alla.

Mainisin seda sellepärast, et BE raamatus pritsiti ka põhikooli füüsikat algkoolile arusaadavas vormis nagu putru, aga nagu mainitud, ei jõudnud filmi sellest pea midagi, kuid erinevalt JP-st oli lõpptulemuseks siiski tipptasemel ulmeliselt loll ulmefilm.

*Returner

(2002)

Returner-i listimisega sain ma ma lahti kohustusest igasuguseid Iii-tiiisi, Terminaator kahtesi ja paljusid teisi ulmekunne eraldi äramärkida.

Returner varastab midagi enamusest ulmežanritest ning arvatavasti ka igast ulmekast, mis Yamazaki nimelisele režissöörile elu jooksul muljet on avaldanud - tüüpiline Made in Japan värgens ü.s.

Paraku on tegemist ka ainukese Jaapani filmiga, mis ära märkimist leidis - koostaja kitsas silmaring, mis muud.

*Metropolis

(1927)

Metropolise põhiefekt ei ole, erinevalt teistest vanadest ulmekatest, mitte sisu (sotsialistlik ja Romeo & Julietti stiilis), vaid see, et kogu teose kunstiline pool on lihtsalt perfecto.

Absoluutselt ületamatu tase siiani, aga siin võib jälle see minu isiklik ja suht kitsas silmaring mängu tulla.

Nagu ma vb ka hiljem pikemalt mainin, olen ma rohkem müstika ja fantastika, kui otseselt otsese sci-fi fänn ning seega ei jookse ma tormi igale tulevale, olevale või ammuolnud tippteosele.

*Dark City

(1998)

Hoolimata paduigavast ja tõsiselt piinarikkast viimasest kümnest minutist on kogu sellele eelnev nagu minu jaoks loodud.

Kui ma ei kardaks igasugu ulmefilmi asjatundjate ja muude masterite käest peksa saada, siis ütleksin isegi, et kogu filmi visuaalne pool on pea võrdväärne Metropolisega - samuti ei saa öelda, et sisu kuidagi visuaalile alla jääks, aga ma kardan eelpoolmainitud tegelasi ning ütlen diplomaatiliselt, et: "On lihtsalt üks väga hea film - sähket!"

*The Day The Earth Stood still

(1951)

Hehh, selle filmi puhul on kahju, et ma seda ilmumisaastale järgnenud kümnendi jooksul ei näinud. Kindlasti oleks mõju olnud palju suurem, aga ma sisendan endale, et rohkem kui kolmk'end aastat hilisemal ajal saadud esielamus pole oluliselt nõrgem variant (feilin ofcourse). Vaatama kisub ta siiski seiani, nagu valdav enamus 50-e ulmefilmidest - minu jaoks sci-fi kino kuldaeg - aga eks ta ole rohkem nišivärk, kui filmisoovitus laiemale ringile.

*Planet of the Apes

(1968)

Meeldis tatikana ning meeldib ka praegu ning ehkki kunagi(5 või 6-e aastaselt) hirmsana tundunud ahvid ajavad praegu irvitama, on tegemist siiski positiivse elamusega - ehk siis sama faktor, mis Mortal Kombati puhul.

Uusversioon on üks eriti hea näide sellest, et filmiklassikat ei tasuks puutuda, eriti veel siis, kui IQ-tase kõigub kuskil 30-kandis ning silmaring on kitsam kui Pärnu linn.

*A Boy and his Dog

(1975)

Mis ma öelda oskan -tase, tõsine tase postapfilmide varamus ja enne kui The Book Of Eli-d või Mad Max-i kiitma hakata, tuleks kõnealune kino siiski ära vaadata.

*Dune

(1984)

Seda mölalisti koostades lappasin ma läbi ca 15 erinevat listi, mis ma googeldades leidsin ning ei tule meelde, et ma seda üheski neist näinud oleks.

Ise tõukasin ta nö. viimasel hetkel 12 Monkeyst asendama, kuna meenus, et ahvifilmi olen ma lõpuni viitsind vaadata kolmest korrast ühel ning rohkem ma seda peale panna ei viitsiks - isegi, kui see mul olemas oleks.

Pealegi lintšib Lynch Düünis igasuguse koguperesõbralikkuse ning vaadata tuleks seda juba kasvõi filmi jõhkratasemelise grotesksusastme tõttu.

Varasemas filmis, raamatus või koomiksis loodud keskkonna uutesse värvidesse ja teise läätsekumerusse ajamine on alati hea idee, ainult, et uus miljöökujundus peab mingitki moodi eelnevalt seatud piire ületama, mitte nö. normatiividele allutama.

*Terminator

(1984)

Pole just kõige originaalsema sisuga... oot-oot... sama möla käiks ju ka tänapäeval Destination Moon-i ja Metropolise kohta. Igastahes - arvestades ilmumisaastaga, on seal teaduslikku fantastikat nagu putru ning Hollywoodi isandad oleks võinud siinkohal kaheosalise seebikaga piirduda, kuna 3 ja 4 on sõna otseses mõttes Degeneraatorid, aga mitte Terminaatorid.

*Mortal Kombat

(1995)

Põmst kui siia sobib Terminaator, siis sobib ka MK.

Korralik Bekat-lööma-ulmekas, mis ilmudes rabas pilku ning praegu peksab irvet näkku.

Kuhu on kadunud Christopher Lambert????

*Mad Max II "The Road Warrior"

(1981)

Kui öelda, et A Boy and his dog on sõjajärgse tegevsega postapfilmide vanaisa, siis sellele ütelungile toetudes on Mad Max II tema poeg, kelle pärast ei pea vanake grammijagugi häbi tundma.

Tegelikult mõtlesin ma pikalt, kumba MM-i (1 või 2) mainida ning lõpuks otsustasin, et kaks sobib siia nimekirja esimesest grammijagu paremini.

*Siia käib "T*ra, kuidas ma küll selle filmi listida unustasin!!!"

Lõpetuseks:

Nukralt jätsin välja Gattaca -kuna ma ei mäleta sellest mitte effemmigi, peale selle, et see meeldis mulle rämedalt mõlemal vaatamiskorral, Wedlock-i kuna mul on Kaelakuti ja Fortress mälus lootusetult puseriti ning ma ei suuda eristada, et mis oli ühes ja mis teises.

Kõrvale jäid ka Freejack, kuna pole seda ca paarteist aastat näinud ning kui mu mälu nüüd ei peta, siis meeldis see mulle pigem Mick Jaggeri tegelaskuju ja osatäite, aga mitte sisu poolest, Mutant Chronicles, kuna olenemata raskest Steam-punk rasketehnikast, on tegemist siiski pool taevas-pool-perses-filmiga, ehk kinuga, mille teine pool on valulikult tüütu.

The Green Mile-i, mis jäi kõrvale peale Metsavanaga peetud süvaarutlust, sest tegemist on siiski müstikafilmiga ning minu jaoks on need kaks täiesti eraldiseisvat asja, ehk siis mitteteaduslik ja teaduslik fantastika. Esimene on meelepärasem kui teine, aga see ei puutu hetkel asjasse.

Kusjuures, mulle väga-väga meeldiksid kahe erineva rassi/tsivilisatsiooni omavahelised lahingufilmid või lihtsalt konfliktfilmid, aga kahjuks pole ma ühtegi meelepärast näinud - Avatar ei olnud just teab kui hea film, vanu Star Wars-e pole ma viitsinud peale 90-e lõppu kordagi kauem kui veerand tundi vaadata, Earth against Flying Saucers oli pigem teaduslik kui sõdimisfilm ja Independence Day lihtsalt pigem räige junn, kui midagi mainimisväärset.

Kõhklesin ja kõhklen veelgi, et sinna nn. tühja lahtrisse võiks ju paigutada Equilibriumi, Moonraker-i või Pitch Black-i, aga ei viitsi hetkel sodima hakata.

Side lõpp.

Räme sõim ja/või arvamusavalduse on oodatud.