The Black Sheep e. mõrtsuklammaste pealetung

Proloog

Isa Pjotr soovitas kõikidel, kes koheselt kinno Avatari noolima minna ei saa, vaadata veel viimast korda natuke intelligentsemaid ja teaduslikuma põhjaga ulmekaid, sest peale Avatari vaatamist ei seisvat tal enam ei altaripoiste ega ka mitte District üheksa tulnukate peale.
Igaks juhuks võtsin ma seda tõsiselt, sest karta on, et see hetk, kui ma avastan ennast sininäolise plakati eest nutta löristamast, ei ole mörtsuklammastel enam minu jaoks mingitki tähtsust.
Tõhhi abi ja Chuck Norrise väega sai mainitud kinulint keerlema pandud ning resuldid on allpool.

Film on..

.... sellest, kuidas farmiomanik laseb - selleks, et ilusamaid lambaid aretada - siirdada lammastesse inimese DNA-d.
Just siis, kui esimene lambailudus on valmis ning ka rahajõmmid on presentatsioonile kutsutud, ajavad kohale saabunud lambafoob - kes on aretusmeistri vend - ning tema maaaladele tunginud puukallistajatest noorpaar kõik ilusti untsu.
Ehk siis varastavad Trashi mõttekaaslased aretuslaborist purgitäie rohelist värvi löga ning kui see puruneb, hüppab sealt välja veidi limase olekuga inim-lamba alge või kuidas iganes seda värdjat nimetada. Värdjas on aga rämedalt verejanuline värdjas ning lisaks veel võimeline värdjalikku lambagrippi edasi levitama ja sealt läheb film lustlikult kuni kolmveerandini, aga sellest juba järgmises peatükis.

Filmist

Hea idee panna ilusad ja kohevad ning enamusel naistel nunnumeetri põhja vajutavad elukad tapjakoletiste rolli.
Korralikke paroodianalju ja originaalseid sissepritseid filmis leidub - kasvõi läbiv ja üsna jaburalt kulgev romantikaliin - aga filmi suurim miinus on see, et see on umbes 20 minutit pikem kui vaja oleks või mina välja kannatada suudan.
Lõbus ja aeg-ajalt lausa (!) naeruturtsatusi esile kutsuv kinu muutub lõpus täielikuks tüütuseks. Mitte, et naljade ja omapärasustega hiilgamine ära lõppeks, aga lihtsalt aju ja huumorisoolikas ei taha neid rohkem.
Filmil on täpselt sama ebanaljakuse sündroom, mis hiiglapikkade anekdootide puhul, et jutustaja peab olema über-andekas, et inimeste huvi üles kruvida, aga rezhishööritoolis istunud ja stsena kribanud Jonathan King-il jäi - hoolimata oma paljutõotavast perekonnanimest - sellest andest paraku vajaka.


Kokkuvõtteks

Lõpptulemuseks on selline hästi kokku kleebitud ning hoogsa algusega ja üsna totter jant, mille lõpus muutub aga iga uus nali või sündmus ahistavaks ja äärmiselt väsitavaks.
Põhikarakteriteks olevad jahipüssiga vanaproua, lambakartust põdev farmiomaniku vend, klaustrofoobist hipi ja zooloogia huviline farmiomanik on täpselt selline jõuk, nagu üks horrormovie võtmeisikute punt olema peab ning seetõttu ei pea ma seda ka lisapunkti vääriliseks.
Poole filmini kestev ning üsna andekas stseenide vahelduvus isegi vast oleks, kui selle mõttetuks muutumise järel oleks midagi muud ja asendavat välja pakutud. Seda viimast paraku ei tehtud, sest loodeti vist, et ehk veab kuidagi lõpuni välja.... Ei vedanud, seekord vähemalt mitte.

Hindeid ja värki

Paroodiana kõigist plastiliinifilmidest, mis parodeerivad õudusfilmide parodeerimiseks tehtud plastiliinifilme : 3/5 e. oli, oli, oli ja järsku enam ei olnud.

C-kategooria horror - paroodiana: 3/5 e. paroodiafilmi kohta üllatavalt hea ning õudusfilmi kohta piisavalt lustakas.
Pohmelliga: Palun, olge lahked(+1) - ei sisalda midagi, mis mõtlema paneks, ehmataks, hoogsat pasanteeriat esile kutsuks või ust kinni naelutama sunniks*.

Kokku: 7/11 e. selliste low-budget paroodiafilmide puhul tuleks alati** silmas pidada, et film liiga pikaks ei läheks, sest kaua sa ikka naerad õudusfilmide paroodia üle, milles iga järgmine nali parodeerib endiselt õudusfilme.

Teised arvajad:
Soprano: 5,968676766/10
Kole-Jaanus: 7/10
Spellbound: 8/10
Trash: 7/10
Paranoiadisco: 8/10 (kirjutanud pole)
IMDB The Black Sheep: 6.0/10 (11.988 votes)

________________________________
*
I still remember "Shaun Of The Dead-i"

**
Pea alati tehakse vastupidi.