Kuskilt on kõrvu jään'd , et tegemist U.S.A. esimese ametliku Oi! bändiga - ei mäleta kuskohast ja kes neid Oi! mehade raiumisi täpselt kartoteeki kandis on ka tuvastamisel, aga kui oli, siis oli...
Suh't ragisedes algas see YänkistaniOi! selle albumi põhjal otsutades.
Albumi nimi annab mõista, et keegi on plaadiüllitamise nimel kogu kollektiivi pattude eest risti löödud.
No eks igal alal ole omad tseremooniad - laevu loobitake vahuveiniga, presidentidele saadetakse Lewinskeyd ja Stopa Mootorraturid* peavad tule, vere ja õllekatse läbi tegema, nii-et pole selles rististamiseski midagi imelikku.
Siiski, otsustades soundi järgi, oli selleks improviseeritud märtriks stuudio helimees, sest sellist räga pole isegi bändiproovides pikemat aega kuulnud.
Üldjoontes ongi tegemist sellise eriti pohhuilt tehtud albumiga, aga minu kui elukutselise skeptiku hinge jääb närima ikkagi kahtluseuss, et kas see pohhuistlik tegumood ei ole mitte raske töö ja vaevaga esile manatud...
On ju teada, et kui üritad ülbe ja shefi tulemuse nimel pohhuilt mängida, siis kõlab lõpptulemus nagu kiimas ekskavaatori pulmatants ning kollektiivsed improviseerimised lõppevad tavaliselt sellega, et välja tuleb midagi "justament sellist" nagu algusest peale on teha tahetud, aga kahjuks ei mäleta keegi grammijagugi, et mida ta oma pilli kallal hetk tagasi korda saatis.
Samas :
"Ei , ei, ei, proovime veel pohhuimalt!",
"Ei , see pole veel piisavalt pohhuilt!"
"Katsu asja ladnamalt võtta, küta nagu..noh...nagu pohhuilt!" - innustushüüete saatel toimunud pohhuistliku muusika avangardid võivad küll viia lahedalt pohhuistliku saavutuseni, aga kõlavad enamasti ikka väääääga kahtlaselt ja topeltpunnitatult - umbes selliselt, nagu veerand lugudest kõnealusel albumil.
Võta nüüd vanakurja - esimene Oi! bänd ja puha, aga see ülla helimehe võigas surm raskel ristil maksis veel viimasel hetkel kätte sellega, et rauast rist lömastas mikserpuldi ja keeras kõik hoolikas pohhuismivaimus väljatimmitud seaded persse... kahju kohe.
Kokkuvõtlikus korras:
Et siis kolmveerandil albumist on pohhuismi nimel vaeva nägemine ennast ära tasunud ja tulemuseks on igati kekspärane keldri-punk, aga kahjuks jäävad need "väheõnnestunud pohhuismikolinad" koledal kombel segama.
Hiljem muutub suh't neutraalses toonis lõpphinnang veel äärmiselt negatiivseks, tänu peavalu tapvate tablettide otsimisretke ajal ära löödud varbale ning sealt siis ka see lõplik otsus.
Muuseas, kui album oleks välja antud meite sotsialistlikul isamaal 80. lõpul või 90. algul, siis ei häiriks ka kole-kole sound ja peavalust poleks haisugi, aga Reagani aegse meerikamaa üllitisena jääb see kõrva kraapima ja täna vähemalt ma rohkem seda räginat kuulata ei viitsi.... Sundige, kui tahate, aga ei viitsi.
Hindamatu hinne: 2 . Kui Iron Cross kuskil esineks, siis ma läheks hiljemalt peale teist laulu välja suitsetama - olenemata üldse sellest, kas ma olen seda varem kuulnud või mitte
Pohmelliga? (-1) e. ainult masohismihuvilistele pohmellikutele.
Kokku: 1/6 e. kas sõna "mõttetu" tuleb tuttav ette? Mul tuli I.C. kuulamise ajal isegi mitu-mitu korda
Iron Cross in myspace
_____________________________
*N.Spinrad "Terasunelm"
Videol on helikvaliteet kohati parem kui albumil :)
No comments:
Post a Comment